Joonis 1. Riigieelarve tasakaal sisemajanduse kogutoodangust: Eesti (ülemine), EL 28 riiki (keskmine), Suurbritannia (alumine). Allikas: Eurostat
Eesti majanduse tase, mida mõõdetakse sisemajanduse kogutoodanguga inimese kohta moodustab alla poole Soome või Rootsi majandustasemest. Kui meie majandus ei kasva üle kahe korra kiiremini Soome või Rootsi majandusest, siis me ei jõua ka kunagi Soomele või Rootsile majanduse tasemelt järele. Nii et siin peab täpselt vaatama, millised hoovad riigil majanduskasvu mõjutamiseks on?
Riigieelarve
Eesti valitsus on alates taasiseseisvumisest hoidnud riigieelarve tasakaalu joont. Riigieelarve kulud ei ole tohtinud ületada oluliselt riigieelarve kulusid. Samal ajal kui 2009. aasta finantskriisi ajal ja järel teiste Euroopa riikide valitsused suurendasid eelarvelisi kulutusi, et majandust turgutada, tõmbas Eesti riik kulusid koomale, et eelarve üle 3% suurusesse defitsiiti ei läheks. See aitas kaasa sellele, et Eesti sisemajanduse kogutoodang langes kriisi ajal lausa ligi 19% paari aastaga.
Siin mängis rolli kaks aspekti – esiteks Eesti valitsuserakondade põhimõtteline otsus riigieelarvet tasakaalus hoida ning teiselt poolt see, et Eestil terendas ees reaalne võimalus eurotsooni liikmeks saada. Ning selle jaoks ei tohtinud eelarvedefitsiit ületada kolme protsenti. Eesti läks siin veel kaugemale ning samal ajal kui teised Euroopa riigid kulutasid üle 6% SKT-st rohkem, kui nad teenisid, siis Eestis oli nii 2010. aastal kui ka 2011. aastal riigieelarve ülejäägis.
See, et riigieelarve kulusid tõmmati Eestis majanduskriisi ajal koomale, kuna ka eelarvetulud langesid, põhjustas selle, et Eestis oli 2008. – 2009. aastal üks suuremaid majanduslangusi kogu Euroopas. Eesti majanduse kogutoodang langes 2008. aastal 5,4% ning 2009. aastal 14,7%. Samal ajal Euroopa Liidu 28 liikmesriigis majandus 2008. aastal tõusis 0,5% ning 2009. aastal langes vaid 4,4%.
Joonis 2. Sisemajanduse kogutoodangu kasv: EL 28 riiki (vasakul), Eesti (keskel), Suurbritannia (paremal). Allikas: Eurostat
Eesti sügav majanduslangus põhjustas selle, et paljud inimesed olid sunnitud töö otsimiseks välismaale siirduma. Välismaale kolis ligi 10 000 inimest aastas, lisaks veel tuhandetes need inimesed, kes käisid nädala sees Soomes ja Rootsis tööl ning nädalavahetuseti sõitsid Eestisse pere juurde.
Samal ajal kui eestlased pingutasid kõvasti püksirihma, siis Lääne-Euroopa valitsused turgutasid oma majandusi riigieelarve paisutamisega. Ja riigieelarve tulusid paisutati laenurahaga. Eurotsooni reeglite kohaselt (nn Maastrichti kriteeriumid) ei tohi riigivalitsuse defitsiit ületada 3% taset SKT-st.
Samal ajal Euroopa Liidu häll Prantsusmaa, ületab pidevalt seda riigieelarve defitsiidi taset. Kui Prantsusmaal oli 2009. ja 2010. aastal eelarvedefitsiit 7% juures, siis ka 2013. ja 2014. aastal, kui majanduskasv oli Euroopas juba positiivne, oli eelarvedefitsiit Prantsusmaal ikka veel 4% juures. Ehk siin tekib jälle küsimus, kas mitte Eesti pole liiga tubli Euroopa Liidu reeglite täitja? Nende samade reeglite täitja, mille peale vanad Euroopa Liidu riigid vilistavad.
Riigivõlg
Eesti riigivõlg SKT-sse on 10%, mis on konkurentsitult Euroopa Liidu 28 riigist kõige madalam võlatase (vt joonis 3).
Joonis 3. Valitsuse võlatase suhtena SKT-sse 2014. aastal. Allikas: Eurostat
Eesti valitsus on lähtunud vanast talupojatarkusest, et võlg on võõra oma. Ühelt poolt on talupojatarkus hea asi, mida peab silmas pidama, kuid siin peab panema asjad konteksti. Riigivõla osas käitub Eesti endale ise kehtestatud reeglite järgi, mille peale vana Euroopa riikide juhid kehitavad vaid õlgu. Me peame arvestama sellega, et riikide vahel käib üle maailma konkurents ning kui me soovime enda reeglite järgi tegutseda ning mitte arvestada nende reeglitega, mille järgi mängivad teised, siis on väga raske selles mängus võitjana välja tulla.
Ma ei taha öelda, et riik peaks laenu mõtlematult võtma, kuid samal ajal peame arvestama, et laenuraha mõistlikult kulutades ja investeerides toob see riigile hiljem mitmekordselt tulu tagasi. Kuid Eesti praegune valitsus ei soovi selle üle isegi mitte pikalt arutada.
Eesti pole välja andnud isegi mitte riigivõlakirju, kuhu saaksid oma sääste paigutada Eesti elanikud ning mis aitaks kaasa Eesti kapitalituru arengule. Võrdluseks toome välja, et eurotsooni reeglite järgi tohib riigivõlg SKT-st moodustada kuni 80%. Enamikul Lääne-Euroopa riikidel on riigisektori võlatase 50-100% SKT-st. Näiteks nii hea ekspordivõimega riigil, nagu Saksamaa, on riigivõlg 75% SKT-st ning Rootsil 45%. Ma ei ütle, et me peaksime tingimata nii kaugele võlakoormusega minema, kuid kui igal aastal suurendada riigivõlga 3% võrra SKT-st, annab see võimaluse teha lisainvesteeringuid riigis 600 miljoni euro võrra ning kui majanduskasv on 3% aastas, siis sellise kasvu juures tegelik võlakoormus ei suurene. Võrdluseks võime tuua, et 2016. aasta kogu haridusministeeriumi haldusala kulud (sh põhi-, kesk- ja ülikooliharidus) on riigieelarves 783 miljonit eurot.
Samuti peame arvestama sellega, et praegu saaks 10-aastaseid riigivõlakirju Eesti väljastada vaid 1,5% juurde jääva intressitasemega. Ajaloolises arvestuses on selline intressimäär väga madal. See intress võib olla ka veidi madalam, sest sellise taseme juures laenavad raha Itaalia ja Hispaania valitsused, mis on Euroopa ühed suurima võlakoormusega riigid.
Kokkuvõttes peab ütlema, et Eesti on valitsuse rahanduspoliitika kujundamisel lähtunud väga konservatiivsest lähenemisest ning majandustsüklite pehmendamisest ning uuele kasvule hoo andmisest praeguse Eesti valitsuse rahanduspoliitika puhul rääkida ei saa.
Järgmises artiklis käsitleme seda, kui palju Eesti majanduses teenitavast tulust läheb Eesti ettevõtjatele ning kui palju teenivad Eesti majandusest siia oma kapitali investeerinud välismaiste firmade omanikud.
Rait Kondor,
Kodumaa Kapitali Hoiulaenuühistu juhatuse esimees
Järgneb
