Uus väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister Kaimar Karu astus 7. novembril riigikogu ees ametivande andmisega ametisse. Karu osales ka esimest korda valitsuse istungil.
“Soovin uuele ministrile ametisse sisseelamisel jõudu ja jaksu. Väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri portfell on meie riigi ja ka erasektori jaoks väga kaalukas ning vastutusrikas. Ministri ülesanne on avada meie ettevõtjatele eksporditurge ja koostöövõimalusi välismaal ning arendada edasi meie edulooks olevat digiriiki,” sõnas peaminister Jüri Ratas.
Kaimar Karu on töötanud IT-sektoris üle 20 aasta ja tal on Tartu Ülikoolist teadusmagistri kraad filosoofias. Viimased 6 aastat on Karu elanud ja töötanud Londonis.
Oma tegevusest Londonis rääkis Karu Ärilehele järgmiselt: “Londonisse kolisin ma ühe vastloodud ettevõtte, Axelosi kutsel nende tooteportfelli juhtima. Tegemist oli väga rahvusvahelise ettevõttega, mis loodi eraettevõtte Capita ja Briti valitsuse koostöös.
Minu töö oli siis ühte konkreetset toodet ja hiljem kogu tooteportfelli üle maailma tutvustada ja arendada. Seda tegin ma 3,5 aastat. Pärast seda olen ma koostööd teinud rahvusvaheliste firmadega eri valdkondadest – IT-teenusehalduse konsultatsioonidkoolitused ja maailmas väga populaarseks muutunud DevOps-liikumise (Development + Operations) tehnilisemad teemad. “
Oma eesmärkidena ministritöös nimetab Karu kolme taset.
“Esiteks see, kuidas me end kõige paremast küljest müüa suudame, kuidas me Eestit ja siin tehtut presenteerime – ka riigisisesi! See on selgitamise ja müügi ja turunduse teema. Teises ääres on tehnoloogia ehk et see taristu toimiks. Mõlema äärega on vaja tööd teha, aga kõige rohkem vajab tähelepanu nende kahe vahele jääv ehk koostöö – riigiasutuste endi vahel, erasektoriga ja välisettevõtete ning teiste riikidega. Millise keskkonna me peame tekitama, et koostöö oleks võimalikult tõhus.
Ma usun sellesse, et inimesed annavad enamikul juhtudel endast parima selles süsteemis, kus nad parajasti on. Aga kui tulemused ei ole ootuspärased, siis pole asi inimestes, vaid järelikult mittetoetavas süsteemis. Minu ülesanne on nüüd välja uurida, mis on süsteemis sellist, mis eesmärkide täitmist ei toeta.”
Kuna eelmine minister, ootamatult tagasiastunud Kert Kingo, kutsus ellu komisjoni e-valimiste uurimiseks, küsis Äripäev ka Karu kommentaari.
Ärileht: E-valimiste kohta ütlesite väga diplomaatiliselt, et niikaua kui kellelgi on kahtlused, tuleb probleemiga tegeleda. Kohati tundub, et see on üks teema, kus annabki lõputult kahtlusi õhku visata – kas niikauaks peab siis e-valimised „kinni keerama”?
KK: Mina tulin mängu olukorras, kus kahtlus on õhus sellisel määral, et seda pole võimalik ignoreerida ja sellega on vaja midagi ette võtta. Kokkukutsutud töögrupp tegutseb sellega ju ka edasi. Kas maailmas on üldse asju, mille kohta saab sajaprotsendilist kindlust väita? Tuues siia sisse komplekssusteooria, siis kõikides süsteemides on sellist, mida pole võimalik ette näha, ja inimeste kasutatav tehnoloogia kuulub sinna valdkonda. Eesmärgiks peaks seadma, et võimalikult suur protsent rahvast usaldaks meie valimissüsteemi, ja mina ei saa võtta rolli, kus ma keelaksin inimestel küsimusi esitada.
Teine suur teema on IT-lahenduste rahastamine ja e-riigi süda, mis – kuna me alustasime nii vara – näitab kergeid lupjumise märke. Me oleme olnud tohutult eesrindlikud ja näinud vaeva, aga erinevatel põhjustel pole üldises rahastamismudelis ehk nii palju rõhku pandud e-riigi jätkusuutlikkusele, vaid pigem ehitamisele. Ma ei näita kellelegi näpuga ega süüdista, aga peame nüüd välja mõtlema, kuidas saaksime e-riiki „kinni panemata” taristut uuendada.
Me oleme kohati väga ära hellitatud Eesti elektrooniliste teenuste lihtsusega ja kõik see saab karmi kriitika osaliseks kohe, kui midagi ei tööta piisavalt hästi või kiiresti. Minu Suurbritannia-kogemus näitab, et siin on asjad hoopis teisest ooperist. Kui võrdleme keskmise kodaniku võimalusi asju ajada digitaalselt Eestis ja UK-s, siis need pole isegi võrreldavad. See kõik ei tähenda, et me ei peaks pingutama, kuna teised riigid on meist tagapool.
Tipus püsimiseks tuleb kõvasti tööd teha ja iga tehnoloogia puhul tuleb ühel hetkel see technical debt või tehniline võlg ära lahendada. Olenevalt süsteemist võib lahendamist edasi lükata aastaid, aga nüüd on jõudnud kätte see aeg, kus see võlg hakkab niimoodi pitsitama, et mittetegelemist endale lubada ei saa.
VES/arileht.delfi.ee