Jõulumees Viido, foto: Heli Suviste-Polikarpus
Mööduv 2015. aasta oli täis pingeid: pagulastetulv Euroopasse ja meil siin veel ka Eesti-Vene piirileping. Hirm on olnud see, mille peale on valitsused rõhunud. Kui mõtelda sellele, et Ameerikas saab igal aastal 50 tuhat inimest surma autoõnnetustes või et arutu hulk inimesi kukub surnuks näiteks oma vannitoas, inimesi lastakse lihtsalt maha, lisame siia mürgitusjuhtumid ja me saame tohutu suure numbri hukkunuid, kelle surm ei pane kedagi õlgugi kehitama.
Hirmu poliitikat kasutavad poliitikud ära, et inimesed hääletaksid ja valiksid just nii, nagu neile meelepärane. Mina ei taha elada hirmu õhkkonnas. Mina tahan elada vabas Eestis.
Ma naudin oma elu Võrumaal ja pühadeaega koos naise ja lahkete naabritega. Olin ka jõuluvana rollis lausa kahel korral, sest pärisjõuluvana ei saanud alati kohal olla. Kurenurme keskuses jagasin ma kinke kohalikele lastele ja mõnedele lastevanematele ka. Hiljem osalesin lõbusal banketil, mille lauale olid kokad valmistanud ekstra minu jaoks kartulisalati, milles ei olnud kildugi liha sees, olen ma ju taimetoitlane. Ja ma olen neile selle eest väga tänulik! Tore, kui üksteisega arvestatakse ja ollakse tähelepanelikud. Peaksime seda alati meeles pidama.
Teine kord olin ma jõuluvana Jänesmäel. Seal, kus aastaid tagasi elas mu hea sõber Pärja. Ta oli 96 aastat vana ja sai üksinda paksu metsa sees hakkama, kui mitte võtta arvesse tema sülekoera Karu. Maalisin temast ka portree. Pärja on ammu mulla all, aga mulle meeldib aeg-ajalt tema maja juurest mööda kõndida. Jõuluõhtul palusidki Pärja poeg Juhan ja tema abikaasa, et ma tuleksin nende juurde jõuluvanaks. Seal oli palju inimesi ja oli tore vanaaegne jõuluõhtu, kus mängiti akordioni ja kõik laulsid kaasa. Kui mina jõuluvanana kohale jõudsin, oli jõulutuju juba kõrgel üleval. Juhan oli just teinud uued toapõrandad ja seltskond proovis nüüd järele, kas need ka polkale piisavalt vastupidavad on. Polkat aga löödi mitu korda järjest.
Kui rääkida ilmast, siis see oli jõulude ajal soojem kui suvel jaanipäeva ajal. Mulle meenus üks eesti poplaul, milles öeldakse, et „jaanipäeval lumi on maas“. Olen seda mitu korda oma silmaga näinud, et see on tõsi. Aga kas just see ei tee Eestis elamist eriliseks? Me ei võta midagi iseenesest mõistetavalt, olgu see kasvõi ilm!
Üks tark mees küsis kunagi, millised on tarkusesõnad, mida saaks kasutada igal elujuhtumil. Talle vastati, et nendeks on: „Ka see möödub“ tähenduses, et kõik, nii hea kui halb, läheb mööda, kaob, miski pole jääv, ja me peaksime hindama seda, mis meil on, siin ja praegu.
Paljud minu sõbrad Ameerikas on kolinud Floridasse ja on pannud üles rohkesti pilte, kus nad seisavad kuusepuu all, samas kui väljas on üle 20 kraadi sooja. Mina neid ei kadesta. Mulle meeldivad neli aastaaega. Kui talv juhtub olema väga külm, siis ootan, kuidas kevad paneb looduse õitsema, ja ma loodan, et suvi tuleb vastukaaluks eriti soe.
Aga kõige tähtsam on soovida kõikidele oma sõpradele suurepärast tulevat aastat!
Viido Polikarpus