Jõuluaegne sebimine on jälle seljataga ja käes on uus aasta. Olen oma maakodus Kurenurmel kirjutanud ja maalinud ning see on olnud tore puhkuseaeg.
Kurenurme jõulupeol mängisin ma jõuluvana. Olin parajasti maalimas, kui helistas Kaie Hera ja küsis, kas ma ikka peole tulen. Küsisin: ”Kuhu?” – “Kurenurme jõulupeole,” vastas Kaie. Muidugi olin ma nõus, kui ta vaid ütleb, millal ja kus see toimub. Kaie ehmus, siis aga hakkas naerma ja teatas: “Just praegu see toimub ja me kõik ootame sind!”
Kui ma maalin, siis kaob mul ära ajataju, tundidest võivad saada päevad või isegi nädalad ja kõik muu ununeb. Ununes ka seekord lubadus mängida lastele jõuluvana!
Nüüd ei jäänud mul muud üle kui kiiresti Kurenurme seltsimajja tormata, kus Lia ja Alli mind juba ootasid. Lia ja Alli on mõlemad setud ja kuna ka minu naine on setu, siis on nad kõik nagu üks pere. Naised andsid mulle jõuluvanakostüümi ja ma jäin ootama oma etteastet.
Lõpuks juhatati mind saali ja pandi tugitooli istuma. Kostus hoogne muusika ja oma etteastele natukese vürtsi lisamiseks tegin ma kiiremaid tantsusamme. Ega ma enam suurem asi tantsija ei ole, nooruses liikusid mu jalad märksa nobedamalt. Astusingi ühe kingipaki peale ja siis koperdasin kingikoti otsa. Õnneks sain keha siiski kontrolli alla ja päris pikali ma ei kukkunud, kuigi ega palju puudu sellest küll ei olnud.
Et asja veelgi põnevamaks teha, hakkasin ma rääkima nende mõne fraasiga, mida ma tean läti keeles. Kõik vaatasid mulle imestunult otsa ja see mu eesmärk oligi – üllatada! Seejärel küsisin süütu häälega: “Kuhu ma olen sattunud? Riiga?!” Ja lapsed vastasid kooris: “Ei! Eeeestisse!!”
Jutustasin lastele, kuidas ma olin just saabunud Riiast ja et Eesti piirivalurid olid mind piiril kinni pidanud, et kontrollida, mis mul kottides on – kas see pole mitte salakaup? Lobisesin nii kaua, kuni Allil sai sellest küllalt ja ta lõikas mu jutu läbi, käskides lõpuks lastele kinke jagama hakata. Tegingi seda ning enam improviseerima ei kippunud.
Kui kõik laulud ja luuletused olid kuulatud ja viimane kingipakk üle antud, tegin ma minekut kiiremini ja formaalsemalt, kui ma olin tulnud. Vahetasin riided ja astusin teiste piduliste sekka. Kurenurmes on alati väga toredad peod, need kutsuvad kokku kogu kohaliku rahva ja seovad üheks pereks.
Kurenurme uus seltsimaja elab täisverelist ja rõõmsat elu, sest kõik panustavad meeleldi sellesse oma aega ja jõudu. Ainult nii saabki iga selts või ühendus toimida. Alati on kergem kritiseerida kui ise midagi teha. Ega mina isegi sellest süüst puhas ei ole, olen minagi leidnud põhjendusi, miks mul pole alati võimalik ühte või teist asja teha. Ehk teisisõnu – kui sa kala süüa tahad, siis pead olema valmis selleks, et protsessi käigus võib su tagumik märjaks saada.
Viido Polikarpus