Vasakul seisab Juta Tsirk, paremal Eva Tsirk, taga Sven Rütman
Ma olin novembris 1949 just immatrikuleerinud Tübingeni ülikooli, kui tuli teade Lutheri Maailma Liidult, et minu sooviavaldus immigreeruda Ameerikasse on vastu võetud.
Minu sponsor oli Valentin Weiderpass Bronx, NY-s, ja töökoht oli ühes Minnesota farmis.
Esimene nõue oli läbida arstlik kontroll Ludwigsburgis.
Nii ma panin oma koli kokku, ütlesin emale nägemiseni ja sõitsin rongiga Geisingensit Ludwigsburgi.
Minu vend Henn, kes oli lõpetanud Tübingeni ülikooli, töötas nüüd Ludwigsburgis kui üks komisjoni arstidest.
Tänu temale minu paberid läbisid komisjoni väga kiirelt.
Järgmine peatus enne laevale minekut oli Grohne laager Bremenhaveni lähedal.
Mind pandi õhtusele rongile ja üllatuseks ja heameeleks olid rongil ka Eva ja Juta Tsirk. Eva oli minu klassiõde ja Juta minu kooliõde Geislingeni Eesti Gümnaasiumist. Nii kujunes meie rongisõit läbi öise Saksamaa väga lõbusaks, kus noored inimesed arutasid oma põnevat, kuid tundmatut tulevikku. Pärast paari päeva Grohne laagris logelemist ilmusid meie nimed USS General Sturgis’e pardale määratud DP-de nimekirjas.
Samal tahvlil, laevale minejate nimekirja kõrval oli teade, kus otsiti vabatahtlike tööle laeva kordapanekuks. Andsin oma nime üles ja mind kutsuti päev varem laevale. Ma aitasin seada värskelt puhastatud voodimadratseid laeva kajutitesse ja provianti külmutusruumi. Siis lasti ülejäänud rahvas laevale. Naised paigutati vööri ja mehed ahtrisse. Väike hulk kajuteid olid väga vanadele ja naistele sülelastega.
Järgmiseks ilmus tahvlile üleskutse meresõidu ajal vabatahtlikult töötamiseks. Andsin jälle oma nime üles ja mind määrati kööki kohvipruulijaks. Teistest ma mäletan Vootele Vaskat, kes läks üheks laeva korrapidajaks. Laevaletulnud eestlaste seast leidsime inglise tsoonist tulnud Evald Ruhno ja Hillar Taliste, kellega minul ja Tsirgu õdedel tekkis laevasõidu ajal sõbralik vahekord.
Enne kui köök hakkas toitu valmistama, tõmmati üks köis läbi köögi. Ühel pool olid juudid oma kosher toiduga ja teisel pool ülejäänud rahvas. Ka mina, kui köögitööline, ei tohtinud üle köie minna. See vihastas hirmsasti poolakaid, kes olid kõige suurem rahvusgrupp laeval. Nemad väitsid, et meie kõik oleme ühe brutaalse sõja üle elanud ja nüüd läheme maale, kus kõik inimesed on võrdsed. See õiendamine jõudis lõpuks laeva kaptenini ja sealt tuli korraldus, et köis jääb! Hoolimata otsusest kirusid poolakad edasi.
Teine pahandus juhtus eestlaste ja leedulaste vahel. Kui laev oli jõudnud ulgumerele ja hakanud veidi kõikuma, hakkas üks leedu preester meie kitsas elamises sööma küüslauku merehaiguse vastu. See vihastas eestlasi, kes väitsid, et küüslugu lõhn teeb südame hullemini pahaks kui laeva kõikumine. Leedulased katsusid küll lepitada, et preester on püha mees ja nemad ei saa talle öelda, mis ta tegema peab. Lõpuks laeva korrapidajd segasid vahele ja preester saadeti laeva laele oma merehäda ravima.
Ilm oli päikesepaisteline ja meri rahulik, kui läbisime Inglise Kanali. Doveri linna ligidal laev aeglustus ja maalt tuli üks mootorpaat laeva kõrvale. Kas ta viis midagi laevalt või tõi midagi, jäi minul nägemata. Inglismaa Doveri valged kriidikaljud oli selgelt näha. Need “White Cliffs of Dover” olid hästi tuntud teise maailmasõja filmist ja laulust. Sama päeva hilisõhtul nägime ühe majaka tuld Iirimaa lõunatipus. Nägemiseni Euroopa!
Järgmine päev hakkas laev rohkem kõikuma ja söögisaalis rahva hulk vähenes. Mina ei jäänud terve sõidu ajal merehaigeks, aga tundsin end kõige paremini lamades oma koikus. Paari päeva pärast soojenes ilm tunduvalt. Läbisime Golfi hoovuse. Ameerika tänupühadeks olime keset Atlandi okeaani. Köök valmistas traditsioonilise kalkuniprae kõige juurdekuuluvaga. Laeva kõikumisest hoolimata tuli sööma üle poole rahvast, aga hulk neist lahkus söömist lõpetamata. Kui mina enda töö lõpetasin ja saalist lahkusin, siis pidin hoidma kinni käsipuust merehaigetest libeda põranda tõttu. Enne Bostonisse jõudmist sõitsime ühe päeva paksus udus. Viimase õhtusöögi ajal tuli peakokk saali, hoides enda käes üht leivapätsi ja ütles, et sööge, see on täna veel prii, kuid homme maksab see teile 20 senti.
Bostonisse jõudsime päikesepaistelisel novembri viimasel päeval. Peale viimaseid formaalsusi lasti meid maale. Juta Tsirgule oli vastu tulnud Jüri Raus, kes oli minu klassivend Tallinna Realkoolist. Nad abiellusid hiljem. Ka Eva ja Evald, kellel oli tekkinud sõbralik vahekord laevasõidul, abiellusid hiljem. Mind pandi õhtusele rongile New Yorki. Jõudsin sinna midagi kell 5 hommikul ja minu sponsor härra Weiderpass oli mind juba jaamas ootamas. Ta viis mind oma koju Bronxi. Ma seletasin, et pean edasi sõitma Minnesotasse, kus ootas töökoht. Ta laitis selle idee maha ja soovitas jääda New Yorki, kus on palju töövõimalusi ja siin on ka Eesti Maja kontaktide loomiseks. Ta lubas mulle oma pool magamiskoha ja söögi üheks nädalaks ja selle aja jooksul pidin ma leidma endale töökoha ja üüritoa. Aga see on nüüd juba järgmine lugu!
P.S. Hiljem leidsin, et USS General Sturgis oli ehitatud Kaiseri laevatehases Richmond, Kalifornias ja vette lastud 1943. Richmond on umbes 25 miili minu praegusest elukohast. Laev oli ehitatud osaliselt naiste tööjõuga, kes olid tuntud hüüdnimega kui Rosie the Riverters. Nende auks on tänapäeval Richmondis muuseum ja üks Liberty laev.
Sven Rütman, Kalifornia eestlane