Lubasin kirjutada USA presidendivalimiste arengust ja püüan seda nüüd ka teha, sest siin on viimase kuu jooksul mõndagi huvitavat juhtunud.
Andsin eelmises artiklis ülevaate USA presidendi valimise korrast. Teatavasti ei otsusta USA presidendivalimiste lõpptulemust üldine, riikliku ulatusega häälte arv, vaid seda teeb nn Electoral College’i hääletus, kus igal osariigil on kindel arv hääli vastavalt osariigi elanike arvule. Põhjus on, et USA on föderatsioon, liitriik, milles osalejatel on juriidiliselt teatud iseseisvus. Seda põhjustas omakorda asjaolu, et kui USA 18. sajandil loodi, ühinesid üle mandri asuvad 13 kolooniat, mis aga olid üsna erinevad nii looduse kui elanikkonna poolest.
USA-s on teatavasti välja kujunenud kahe partei süsteem: vabariiklased (Republicans) ja demokraadid (Democrats). Kuna presidendi ja viitsepresidendi valimine on riiklikult suurima tähtsusega sündmus, siis käib sellega kaasas keeruline rituaal. Mõlema partei kandidaadid hakkavad juba varakult häält tõstma ja oma populaarsust üles ehitama. Kuna seekord on riik sisepoliitiliselt eriliselt lõhenenud, siis on kisa-kära rohkelt.
Selle aasta novembris toimuv presidendi valimine ise on kogu asja lihtsam osa, sest siis on selgunud kummagi partei lõplik kandidaat, kelle saatuse otsustavad valijad. Aga juba aasta varem algab võitlus partei kandidaatide endi vahel ja see on olnud üsna äge.
Järgmise sammuna korraldab iga partei eelvalimised (primary) kõikides osariikides, mille alusel iga kandidaat saab suvel toimuva partei kongressi jaoks teatud arvu delegaate.
Partei kongress on suursündmus, kuhu kümned tuhanded poliitikud ja teised tegelased kokku tulevad. See kestab 3-4 päeva ja seal on rohkelt vägevaid kõnesid ja muid demonstratsioone! Lõpus valivad kongressi delegaadid oma partei kandidaadid presidendi ja asepresidendi kohale. Kui ma ei eksi, on demokraatide kongressil lõplike hääletajate arv 4700 ligidal.
Demokraatide kongress toimub 13.-16. juulil Milwaukee’s (Wisconsin). Arvestades president Trumpi ebapopulaarsust, on demokraadid olnud eriliselt aktiivsed, et teda ametist välja kangutada. Nii tõusis demokraatide ridades peagu 30 kandidaati, supermiljonäridest tavaliste poliitikuteni, mehi ja naisi.
Suurem enamus neist langes välja juba aasta alguses. Kaalukamad kandidaadid nagu Elizabeth Warren, Mike Bloomberg, Amy Klobuchar ja Pete Buttigieg, pidasid visalt vastu, kuid langesid märtsi alguses. Nüüdseks on jäänud veel vaid kaks: eelmise administratsiooni asepresident Joe Biden ja senaator Bernie Sanders. Sanders on äärmuslik sotsialist, Biden seevastu kesktee (middle-of-the-road) poliitik.
Nad olid enam-vähem tasavägised, kuni märtsi alguses toimunud eelvalimised andsid Biden’ile võidu 10 osariigis. Sellega läks ta Sandersist tunduvalt ette, nii et demokraatide kongressil on oodata Biden’i võitu.
Kuna mõlema siht on Trump iga hinna eest kõrvaldada, siis on järgmised neli kuud (kuni demokraatide kongressini) põnev aeg. Vahepalaks olgu mainitud, et naiste osakaal presidendivalimistes on kasvamas – minu arvates hea tundemärk. Nii Biden kui Sanders on mõista andnud, et kui nad kandidatuuri võidavad, valivad nad asepresidendiks naisisiku.
Vabariiklaste kongress toimub 24.-27. augustil Charlotte’s, NC. Viimastel on sel aastal lihtsam, sest peale vägevate kõnede ja muu pidutsemise kinnitatakse senine president Trump ja ta abi Pence automaatselt vabariiklaste kandidaatideks.
Nii näib asi jooksvat mööda regulaarseid rööpaid, ehkki suurema mürinaga kui tavaliselt. Ometi on sel korral mängus uudne ja ähvardav tegur – maailma haaranud koronaviiruse epideemia. Kuidas see kõike mõjutab, seda näitab vaid aeg.
Raul Pettai
