Minult on palutud ülevaadet olukorrast USA-s, kus Donald Trumpi ootamatu presidendiks valimine aastal 2016 on viinud tänini kestva sisepoliitilise kriisini. Kirjutasin sel teemal juba eesti ajalehtede varasemates numbrites. Ma pole poliitik ega ühiskonnategelane, kuid vaatlen insenerina seisundit n-ö tehnilisest küljest, nagu ta reaalelus tavatseb lahti rulluda.
Hetkel on Donald Trumpi ametisse astumisest möödunud kaks aastat ja oleme seega jõudnud tema ajastu keskpunkti (kui teda 2020 tagasi ei valita). Ühtlasi seisavad novembris ees USA Kongressi valimised, mille tulemused võivad otsustavalt mõjutada Trumpi administratsiooni edaspidist käiku. Lähema tuleviku ennustamine pole seetõttu lihtne. Igakülgseid muudatusi ja
materjali kerkib pidevalt esile. Piirdun seepärast alljärgneva kolme alaga, neidki kokkuvõtlikult vaadeldes, sest igast võiks lehekülgede viisi kirjutada:
1. Trumpi välispoliitika
2. Majanduspoliitika
3. Trumpi staatus kui president
Välispoliitika
Tähtsamatel välispoliitilistel aladel on senini president Trumpi arvel:
a. Kohtumine Helsingis Putiniga ja üldine vahekord Venemaaga;
b. Kohtumine Põhja-Korea valitsusega;
c. Vahekord NATO-ga
d. Tariifid
Sel suvel Helsingis toimunud konverentsi president Trumpi ja Putini vahel on ajakirjanduses laialdaselt nimetatud häbiväärseks. Oli ilmne, et Trumpil oli vähe aimu Venemaa ajaloost ja et ta Putini agressiivsust ignoreeris. Ununenud olid rünnakud Georgiale ja Ukrainale. Selle asemel tehti soe kallistus. Aga Trumpi naiivne lootus konstruktiivsele vahekorrale Putiniga võib lõppeda
sarnaselt nagu Bushi ja Obama püüded aastaid tagasi. Venemaa salajase vahelesegamise kohta USA valimistes 2016 kinnitas Trump, et seda polevat olnud! See on otsene vasturääkivus, mille üle protesteerisid kibedalt isegi Trumpi liitlased, nagu Newt Gingrich. Siin avaldas Trump selle seisukoha kaudu Putinile suuremat usaldust kui oma riigi luureasutustele. Kas kardab ta, et Vene vahelesegamist tunnistades õõnestub ta väide oma 2016 aasta “suurest” valimisvõidust? Kõik teavad ju, et üldhäälte alal võitis Hillary Clinton 2.8 miljoni hääle võrra. Pole ime, et Trumpi segase käitumise üle on ka eurooplased mures.
Põhja-Korea kohta kinnitas president Trump peale teatraalset kohtumist Kim Jong Uniga Singapore’is, et Põhja- Korea “pole enam tuumarelva ähvardus”, ehkki on teada, et nii raketi kui tuumapommi töö käib seal endiselt edasi. Trump aga väitis, et ta kunagi ei tunnista, et ta võis Kim Jong Uni küsimuses eksida. Kui kuu aega hiljem USA riigisekretär Pompeo Koreasse sõitis, et tuumarelvade redutseerimise küsimust arutada, ei lastud teda üldse Kim Jong Uni jutule, vaid teda sõimati, et ta teemat üldse mainis. Nii sai Põhja-Korea ilma hinnata oma rahvusvahelist prestiiži tõsta, jättes Trumpi tühjade kätega.
NATO peakoosolekul juulis esines president Trump üsna suurte etteheidetega, et Saksamaa ja mitmed teised ei toeta NATOt kokkulepitud piirides – 2% GDP – kuigi Saksamaa maksab samal ajal Venemaale suurt raha maagaasi eest. Siin on Trumpil õigus, väites, et “miks siis meie peame Euroopa kaitse eest maksma.” Ta siiski ei vähendanud USA osa ja ühines NATO kavaga tõsta Euroopa kaitset Venemaa ja üldise terrorismi vastu. Olgu ka lisatud, et Trump, vastandina oma eelkäijatele, saatis relvi Ukrainasse Venemaa vastu.
Omaette peatükk on president Trumpi poolt alustatud tariifide sõda Hiina, Kanada ja teistega, mille lõppu veel näha pole. Selle küsimuse juured peituvad Trumpi valimisaegses lubaduses “teha Ameerika taas suureks!” Ta kriitika on osalt õigustatud näiteks Hiina juhul, kus riik suurelt toetab oma tööstusi ja samal ajal pigistab Hiinasse asunud välismaisi firmasid. On teisigi maid ja tööalasid, kus kaubandusbilanss on sedavõrd ühepoolne, et tekitab proteste. Arusaadav siis, et Trump sellest kinni haarab. Tänapäeval on aga tariifisõda palju keerulisem kui vanasti, sest majandus ja tootmine on globaliseerunud. Üks maa valmistab ühe osa, teine teise, kolmas monteerib nad tervikuks. Kui siis ühte karistad, kannatab ka teine või koguni osa oma rahvast. Senistest sõpradest saavad oponendid. USA ja Kanada vahekord on üks näide. Tariifiprobleemi
lahendust me veel ei tea.
Majanduspoliitika
Kui vabariiklased aastal 2016 said endi kätte nii Kongressi kui presidendiameti, oli Trumpi üheks
püüdeks vähendada regulatsioone ning maksukoormat, mis ärimaailma ja pangandust piirasid. Nii suruti 2017. a. detsembris Kongressist läbi nn. Corporate Tax Reform – komplitseeritud seadus, mis tõotas majandusele suurenevat vabadust. Põhiliselt polnud see vale samm, sest Ameerika sajanditepikkuse demokraatia alus on olnud vabamajandus, mitte range regulatsioon. Ja nii hakkaski aastal 2017 majandus ülesmäge minema: vähenes tööpuudus, suurenesid palgad, tõusid firmade tulud, tõusis järsult aktsiaturg ja investeeringud, lubati Hiina kasvavat mõjuvõimu piirata jne. On arusaadav, miks paljude suurfirmade juhid neid samme tervitasid, eriti kui püsis arvamine, et president Obama ajastul oli äritegevus range kontrolli all ja et alles president Trumpi ajal vabaneti sellest ning algas ülesminek. Siin ei saa unustada, et ülesminek algas juba Obama ajal, kui president G. W. Bushi ajastu depressiooni leevendamiseks süstiti majandusse ligi $800 miljardit. Praegust majanduse tõusu tuleb siiski vaadelda kriitilisemalt. Tänapäeva globaalne ärindus on üha enam kompleksne ja mida vähem reguleeritult ta jookseb, seda enam kipuvad tõusma kulud, et arengut praegusaja tingimustes vajalikult kontrollida. Lisaks näib, et investeeringute kasv on aidanud peamiselt suurfirmasid, mitte tavalisi tööstusi. Nii pole siis kindel, kuivõrd on kaitstud väikefirmade huvid, mis suurte monopolide vahel peavad endile teed murdma.
Võiks mainida ka president Trumpi kavade mõju riigivõlale. Nii tema kui Vabariiklik partei üldiselt kipuvad süüdistama Obamat riigivõla tunduvas suurendamises. Tõepoolest, Obama kaheksa aasta jooksul (2008-2016) kasvas riigivõlg $11.7 triljonilt $20.3 triljonini (arv 12 nulliga), seega $8.6 triljoni võrra (NB: selle hulgas on aga eelmainitud abiraha $800 miljardit!). Seevastu president Trumpi 2019 plaan näeb ette kogukasvu $8.3 triljonit – niisiis peagu sama mis Obamal, aga juba esimese nelja aasta jooksul! Trumpi tulevikuplaan tundub seetõttu olevat küsitav, seda enam, et tal on kombeks teha spontaanseid vahelesegamisi ärimaailmas, ilma
tagajärgi arutamata.
Donald Trump presidendina
Hetkel on Trumpi pooldajate ja vastaste suhe tasavägine – 49% poolt, 48% vastu – ja kumbki pool on oma valikus üsna kindel. Küsimuses pole neile Trumpi irratsionaalne käitumine, vaid kuhu Trump neid viimaks välja viib. Nägin ühes ajalehes lugejakirja, kus väideti, et kuna Trumpi ajastul on alanud suur tõus nii börsi, töökohtade, palkade kui ärikasumi alal, siis pole midagi soovida. Edu olevat garanteeritud. Kardan, et see vaade on lühinägelik, sest Trumpi sõnu ja käitumist jälgides võib aina pead raputada. Isegi valitsuse ringkondades on suured kahtlused tema suhtes: faktide väänamine, valetamine, piiramatu egoism jne. Pole ime, et pinna all käib uurimine, mis alusel teda ametist tagandada (impeach) saaks. Tundes Ameerika riigikorra tasakaalukust, pole siiski sarnast drastilist sammu oodata. Kahju on aga, et vastutustundliku demokraatia asemel oleme jõudnud terava polarisatsioonini.
Esialgu pole muud teha, kui ära oodata Kongressi valimised novembris. Nendest tulemustest oleneb palju.
Kasutatud kirjandus:
Ajakirjad “The Economist”, “The Week”
Ajalehed “The Wall Street Journal”, “The Star-Ledger”
Internet fail “US National Debt By President”
Raul Pettai
