Pühpäeval, 28. augustil, möödus 75 aastat päevast kui Saksa väed vallutasid Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Tallinna. See oli ka päev, mil neli Westholmi Gümnaasiumi õpilast viis Raekoja platsi ja Mündi tänava nurgal asuvast linnavalitsuse maja hooldaja korterist saadud Eesti riigilipu läbi veel sõjakeerises oleva linna Toompeale Pika Hermanni torni, et see kuulutaks sealt kogu maailmale Eesti rahva õigust vabadusele ja iseseisvusele.
Need neli noort olid kevadel gümnaasiumi eelviimase aasta lõpetanud kolm klassivenda Harry Parsman, Olev Steinmann ja Sven Ise ning nooremast klassist tol ajal 16-aastane allakirjutanu. Esimesed kolm neist on juba manalasse varisenud.
Lipp lehvis seal, Eestit valitseva võimu lipu sümboolses asukohas, ka järgmisel päeval. Seda võib järeldada “Päevalehe” 29. augusti kirjutisest: “Vana Tallinn. Jälle lehvib sinu ajalooliste müüride kohal sini-must-valge rahvuslipp. Üle aasta kestnud vene surve ja kommunistlik terror on lõppenud. Eestlus ja õigus on võitnud. Jälle lehvib lipp, mis on eestlastele vabaduse, õigluse ja ühtekuuluvuse sümboliks.”
Kuid peatselt asendati see siiski Saksa haakristilipuga. Millal, ma ei tea, sest lahkusin Tallinnast sama päeva pealelõunal koos ühe värskelt loodud Eesti vabatahtlike üksusega, et veel Lääne-Eestis asuvate vene vägede vastu võidelda.
Lipu heiskajate nimed on teada. Kes oli aga see patriootlik majahoidja, kes oma elu kaalule pannes varjas Eesti riigilippu oma korteris läbi Nõukogude terroriaasta, tehes võimalikuks selle ajaloolise sündmuse? Seda on vaja välja uurida.
Võiks veel mainida, et lipu heiskamise ajal jälgisid meie tegevust binoklitega Tallinna reidil seisva Nõukogude Vene Baltimere laevastiku lipulaeva raskeristleja “Kirovi” pardalt laevastiku staabiülem kontraadmiral Pantelejev ja laevastiku ülem viitseadmiral Tributs, arutades võimalust ristleja 18 cm läbimõõduga kahuritega torni pihta lasta. (J. A. Pantelejev, Morskoi Front, lk. 165”).
Samuti, kui 28. augusti varajasel pealelõunal Kapten Talpaku kompanii oli koos sakslastega Tallinna sisse marssimas, tervitas neid “peremehelikult” Pika Hermanni tornis lehviv sini-must-valge trikoloor. (Eesti Riik ja Rahvas II Maailmasõjas, V köide, lk. 40).
(Eeltoodud lugu on juba varem pikemalt ilmunud nii kodumaa, kui ka välis-Eesti ajakirjanduses)
Fred Ise
