Ameerika Ühendriikides (USA) toimuvad 2016 novembris järjekordsed valimised, mille alusel ametisse seatakse uus president, arvult 45-s. Annan siinkohal – eriti Euroopa lugejaile – ülevaate meie valimistest ning seekordsetest kandidaatidest. Enne aga selgitus USA presidendi ametikoha kohta.
Üheks erinevuseks Euroopas tuntud parlamentaarse riigikorra ja USA riigivormi vahel on presidendi positsioon. Euroopa riikides on täidesaatva võimu eesotsas enamasti peaminister. USA on seevastu presidentsiaalne riik, kus president on riigipea – suurte volitustega valitsuse juht ning riigi kaitsejõudude ülemjuhataja. Seadusandlusorganiks on Kongress, mis koosneb Saadikutekojast ning Senatist. Esimesel on 435 rahvasaadikut, valitud üleriiklikult ringkondade alusel. Teisel aga 100 senaatorit, igast osariigist kaks. Senatit võib seega võrrelda parlamendi ülemkojaga. Kui lisaks arvestada, et USA on maailma üks mõjuvõimsamaid riike, siis on selge, miks siinse presidendi valimine on sedavõrd tähtis ja kriitiline sündmus.
Teatavasti on USA presidendi ametiaeg neli aastat, mille lõppedes võib isik veel vaid üheks neljaaastaseks lisaperioodiks kandideerida. Selline kord pandi maksma USA põhiseaduse 22. parandusega (Amendment), mis vastu võeti veebruaris 1951. Lugeja ehk mäletab, et president F.D.Roosevelt oli viimane, kes kolm korda ametisse valiti – 1932, 1936 ja 1940. Sealt peale on kõikide presidentide ametiaeg olnud kaheksa aastat või ainult neli aastat (näiteks Johnson, Carter jt.). Praegune president Barak Obama (valiti 2008 ja 2012) lahkub käesoleva aasta lõpul ja nii on uue tegelase jaoks lava igati avatud. Sellest siis praegune elevus ja palavlik võidujooks. Olgu ka mainitud, et USA-s on praktiliselt kahe partei süsteem – vabariiklased (Republicans) ja demokraadid. Vahel kandideerivad valimistel ka teiste ideoloogiate esindajad, kuid nende osakaal on väike. Enamus pagulaseestlasi olid vabariiklased, vahest demokraatliku presidendi Roosevelt’i koostöö tõttu Nõukogude Liiduga Teises Maailmasõjas. Sisepoliitiliste vaadete poolest aga kalduvad eestlased pigem demokraatide kilda. Nüüdseks on seisund tasakaalukam, kuid mul pole arvulisi andmeid.
Saabusin Ameerikasse aastal 1950 ja sain kodanikuks 1956. Olen läbi teinud hulga presidendivalimisi, mõned üsna pingelised. Aga see, mis praegu lahti rullub, on ainulaadne. Ameerikas on traditsiooniks debatid kandidaatide vahel. See on hea viis rahvale kandidaate tutvustada ja neile endile tuleproovi teha. Avaras auditooriumis, televisioonikaamrate ees, reporterite ja rohke publiku silma all, seisavad mõlema partei kandidaadid kõnepultide taga ja neid küsitleb (enamasti) ajakirjanikest koosnev paneel. Küsitlus nende seisukohtade, arvamiste, kavade jne. kohta on üsna armutu. Teoreetiliselt on paneel erapooletu, kuid paratamatult lendavad vahel üsna tulised nooled. Esimesed paar debatti on veel rahulikud, kuid mida aeg edasi, seda teravamad on vaidlused paneeli, oma parteikaaslaste ja vastastega. Ühtlasi hakkavad nõrgemad kandidaadid välja langema. Seda koondumist kiirendavad veelgi veebruaris algavad eelvalimised kõikides osariikides. Ühtlasi määravad eelvalimiste tulemused kelle poolt hääletavad (vähemalt esimeses voorus) osariigi delegatsioonid juulis toimuvatel parteikongressidel, kus nimetatakse lõplikud parteide lipukandjad. Siit peale kuni valimisteni novembris osalevad debattides veel vaid need kaks.
Minevikus, kus kandidaate oli vähem, tuldi toime mõne debatiga. Neil valimistel aga oli alguses vabariiklastel ligi 20 ja demokraatidel pool tosinat kandidaati! Debatte on seetõttu olnud kümneid ja valimisvõitlus on teravam kui kunagi varem. Tänaseks on jäänud sõelale kolm vabariiklast: Donald Trump, Ted Cruz ja John Kasich, ning kaks demokraati: Hillary Clinton ja Bernie Sanders. Alljärgnevalt lühike iseloomustus igaühe kohta, nii nagu mina seda näen.
Donald Trump (sünd. 1946) on paljukordne miljonär. Aktiivse ärimehena on ta erialaks kasiinod, golfiväljakud, hotellid jm. Juba 2000. a. presidendivalimistel osales ta Reformipartei lipu all. Juunis 2015 deklareeris ta oma kandidatuuri vabariiklasena. Tema meteoorilise tõusu aluseks on olnud suur bravuur, kergekäeline seisukohtade muutmine ja rahva massipsühhoosi ärakasutamine. Kaheldavad on ka Trump’i võimed välispoliitilisel alal, eriti kuna ta siin isolatsioonifilosoofiat tervitab. Aga – Trump pole rumal mees ja vahest loodab ta sellise radikaalse tee kaudu jõuda kiiremini tippu, kus siis asub realistlikele rööbastele. Siiski, selline teguviis on mõtlemapanev.
Ted Cruz (sünd. 1970) on Texase osariigi senaator. Ta on sündinud Canadas, isa kuubalane, aga ema USA kodanik. Viimane asjaolu lubab tal presidendiks kandideerida, ehkki on olnud ütlemist, et peaks olema sündinud USA pinnal. USA konstitutsiooni võib selles asjas aga nii ja teisiti tõlgendada. Alates aastast 1995 on Cruz olnud aktiivne poliitik, olles aga vaadetelt ultrakonservatiivne paljudel aladel, isegi teaduses. Olles iseloomult agressiivne, kompromissitu, kuid ikkagi külmalt kalkuleeriv, ei jäta ta tasakaaluka riigijuhi muljet.
John Kasich (sünd. 1952) on Ohio osariigi kuberner. Aastatel 1983-2001 oli ta üks Ohio esindaja Saadikutekojas. Kaheksal korral valiti ta tagasi. Kasich on olnud tegev reas Saadikutekoja ametites, kaldudes konservatismi suunas, kuigi iseseisva mõtlemisega mees. Viiks pikale loetleda rohkeid ameteid, mida ta on pidanud ja ülesandeid, mida on täitnud. Muuhulgas oli ta 1997 juhtivalt tegev, et balansseerida USA riigieelarvet esimest korda peale 1969. Peale töö seadusandluse alal on Ksichi eriala olnud investeerimispangandus. Alates esimesest debatist on Kasich jätnud positiivse mulje. Presidendina oleks ta igati sobiv. Hetkel aga on ta kolmandal kohal Trump’i ja Cruz’i järel.
Hillary Clinton (sünd. 1947) on USA 42. presidendi William Clintoni (1993-2001) abikaasa. Viimase ametiajal püüdis Hillary Kongressist läbi suruda uut haiguskindlustuse programmi, mis aga ei õnnestunud. Aastatel 2001-2009 oli Hillary New Yorgi osariigi senaator. Ta kandideeris 2008 president Obama vastu, kuid kui viimane võitis, sai Hillary’st USA riigisekretär, mis on võrreldav välisministri kohaga. Välispoliitika tandril on Hillary Clintonil kõige enam kogemusi. Teda võib ette kujutada kui energilist, USA mõjuvõimu rõhutavat presidenti. Hillary nõrkus on aga tema minevik, muuhulgas suur rahaahnus ja salatsemine mitmel riiklikul alal. Esialgu aga on ta edukaim kandidaat demokraatide poolel.
Bernie Sanders (sünd. 1941) oli aastaid Vermonti osariigi suurima linna Burlingtoni linnapea, poliitiliselt sõltumatu. Sellisena valiti ta aastal 2006 Vermonti osariigi üheks senaatoriks. Aastal 2015, presidendiks kandideerides, ühines Sanders demokraatidega. Ta on kandidaatidest kõige vasakpoolsem ja propageerib Euroopas levinud sotsiaal-demokraatlikku valitsusvormi kui sisepoliitilist pääseteed Ameerikale. Erilise teravusega kritiseerib ta nn. Wall Street’i kapitalismi ja rikkuse kogunemist väheste kätte. Sanders tahab sisse viia vaba ülikoolihariduse ja vaba haiguskindlustuse kõigile, ei seleta aga, kuidas selle eest maksta. Välispoliitilistes küsimustes, nagu USA osa maailmapoliitikas, pole tal palju öelda.
Võib küsida, miks on seekordsed valimised nii ägedad ja miks propageerivad kandidaadid kõikvõimalikke äärmusi. Näib, et esimeseks teguriks on reaktsioon president Obama ajastu vastu, mille vigu ja puudusi (ja neid on mitmeid!) saavad nad nüüd ometi kord parandama hakata! Pole siis ime, et just vabariiklased on suurearvuliselt väljas, et võimu enda kätte saada ning senist kurssi põhjalikult muuta. Erilist halba see ei pruugi tähendada, sest demokraatlikus ühiskonnas on asjad ikka nii, mis on vahest demokraatia üks tugevus.
Minu arvates olulisemaks teguriks on ajaga üha keerulisemaks muutunud eluvõitlus, mis ennast üha enam tunda annab. Areng aladel nagu infotehnika, automatiseering, globaalsus jt. on sedavõrd peadpööritav ja igapäevast elu sedavõrd muutev, et paljudel on uue seisundiga raske kohaneda. Tulemuseks on inimesi vaevav alateadlik kindlusetus ning hirm. Haaratakse kinni esimesest päästerõngast. Osaliselt seletab see ka väidetava keskklassi vähenemise, sest senist, keskmisi vajadusi rahuldanud tööturgu on asendamas nõuded eriharidusega spetsialistide järele. Paratamatult jäävad siis kõrvale need, kes seni on ustavalt oma kohustusi täitnud, kuid kes uuendusi kaasa teha enam ei suuda. Selles seisundis igatsetakse taga rahulikumat aega, mis kord minevikus oli. Teiste sõnadega – kasvab konservatiivne maailmavaade. Muidugi on mängus hulk teisi tegureid, näiteks muudatused maailmapoliitikas – USA mõjuvõimu vähenemine, Venemaa ja Hiina kasv jt. Lõpuks mitte unustada üha suurenevat globaalset rahvaarvu. Nad kõik vajavad toitu, peavarju ning tööd. Elame ilmselt olulisel üleminekuajastul, mil pilt on kirju. Selle üle võib pikalt arutada ja eks asjatundjad seda ka teevad. Kuna aga mina pole sotsioloog ega politoloog, siis lõpetan.
Raul Pettai
Kommentaar:
Oma 21. aprilli VES artiklis “ÜlevaadeUSA presidendivalimistest 2016” Raul Pettai mainib, et Franklin D. Roosevelt valiti presidendiks kolm korda. Tegelikult valiti ta neli korda – aastatel 1932, 1936, 1940 ja 1944.
Fred Ise
