Varsti möödub 70 aastat kui Saksamaal Lübeckis püstitati esimene pealesõjaaegne monument Eesti põgenike mälestuseks. Selle pidulik sisseõnnistamine toimus aprillis 1948.
Peale Saksamaa kapitulatsiooni mais 1945 oli Lübeckis ja selle ümbruses umbes 2000 eestlast, kes enamuses olid põgenenud Poola ja Ida-Saksamaa aladelt kui idarinne kokku varises ning Punaarmee üha kaugemale läände tungis. Kuna oli teada, et Põhja-Saksa maakonnad nagu Mecklenburg, Pommern jt. jäävad peale sõda Vene okupatsiooni alla, siis püüdis igaüks jõuda vähemalt Lübeckini, sest Schleswig-Holsteini maakond oli juba osa Briti okupatsioonitsoonist.
Esialgne idee, luua Lübeckis üks eesti rahvuslaager, ei õnnestunud, sest polnud võimalust ruume valida. Selle asemel võeti Briti sõjaväevalitsuse loaga üle mitu endist sõjaväekasarmut, barakklaagrit ja isegi linnakortereid. Nii rajati Lübeckis sõjajärgses segaduses seitse eesti DP laagrit. Neid aegu mäletan ma hästi, sest ka meie pere, isa-ema ja mina, jõudis 1945. a. mais Lübeckisse – peale 100 kilomeetri pikkust meeleheitlikku, jalgsi jooksmist läände, Punaarmee tihedalt kannul. Lübeckis elasime Schwartauer Allee barakklaagris kuni oktoobrini. Siis avanes meil võimalus asuda Westfaalia maakonnas asuvasse Hiddeseni laagrisse. See on aga omaette lugu.
Lübecki eesti ühiskond pidas raskustest hoolimata visalt vastu ja tuli 1947. a. lõpus toime erakordse saavutusega, püstitades Vorwerkeri kalmistule eestlastele pühendatud monumendi. Lisan juurde minu poja Allani tehtud fotod monumendi ees- ja tagaküljest. Nagu näha, on heledast graniidist monumendi esiküljel aastaarv, stiliseeritud Eesti vapp ja selle all “Schleswig-Holsteinis maetud eestlased” (seega mitte ainult Lübeckis). Tipus seisab pronksist rist kibuvitsakrooniga. Monumendi umbkaudsed mõõtmed on:
üldine kõrgus: 7’ (2.14 m)
esikülje laius: 3.3’ (1 m)
samba paksus: 1.2’(37 cm)
Enne kui vaatleme monumendi ainulaadsust, olgu rõhutatud, et ta rajati tingimustes, mida tänapäeval on raske ette kujutada. Aastatel 1946-47 elasid põgenikud veel teadmatuses, millal või kas üldse pääseb välja purustatud Saksamaalt tagasi normaalellu. Elati baraki- või kasarmuruumides, kus puudusid vaheseinad ja kus iga perekonna kodu piiriks olid riputatud sõduritekkidest “seinad”. Pole vaja rõhutada, et nendes oludes puudus privaatsus täielikult.
Ja ometi tehti plaane ja leiti teid nende elluviimiseks. Aga kes kavandas monumendi ja kuidas? Kes olid eestvedajad? Kahjuks pole mul õnnestunud leida vastuseid. Ly Lehtmetsa raamat (vt. kasutatud kirjandus) annab küll nime Karl Koppel, kuid ma ei tea, kas tema oli kibuvitsakrooni või terve monumendi kavandaja. Pöördusin Lakewoodi Eesti Arhiivi poole, kuid sealsed materjalid viidi aastate eest kindlasse hoiupaika Minnesotas, kuhu mul on raske ligi pääseda.
Teine huvitav küsimus on, kuidas finantseeriti kogu ettevõtmine? Võiks arvata, et hulga peale pandi raha kuidagi kokku. Jaa… aga õiget raha tol ajal polnud! Ametlikult olid küll veel käibel Hitleriaegsed Reichsmargad (uus D-Mark tuli alles 1948. a. lõpus), kuid nende praktiline väärtus oli madal. Vähegi olulisemat asja ostes – ütleme riided või jalatsid – tuli appi võtta sigaretid, toidukraam jne. Kuna põgenike eesti hoolitses sõjaväevalitsus, olime nendes asjades sakslastest küll mõnevõrra ees, kuid siingi olid piirid. Nii et – kes maksis monumendi kinni?
Nüüd too ainulaadsus. Fotodel näete, et samba neli külge on tihedalt täis kivisse raiutud nimesid. Neid on 158. Lisaks on samba ees maas 1950ndatel aastatel lisatud viis kivitahvlit, millel veel 69 nime, kokku seega 227 nime. Ma ei tea ühtegi teist eesti pagulaste monumenti, mis oleks selliselt märgitud. Kuidas koguti tolleaegsetes oludes lahkunute nimed terve maakonna ulatuses? Eks mõned olid maetud Vorwerkeri kalmistule, kuid neid enam ei tea, sest Saksamaal hoitakse haudu vaid 20 aastat (üle selle on eritasu). Teiseks, kuna nimed pole tähestikulises järjekorras, mis alusel pandi nad ritta? Kas surma kuupäev? Kui keegi soovib näha täielikku nimekirja, palun astuge ajalehe kaudu minuga ühendusse ja ma saadan teile.
Võib küsida, kes hooldab praegu monumenti, sest eestlased on Lübeckist ammu lahkunud. Vastuseks kõigepealt, et Vorwerkeri kalmistu on väga suur ja siin asuvad arvukad matuseplatsid: saksa sõdurid I ja II Maailmasõjast, lätlased, leedulased, poolakad, ukrainlased, venelased ja õhurünnakutel hukkunud saksa eraisikud. Kõike seda hooldab Schleswig-Holsteini maakonna ülesandel Lübecki linnavalitsus. Eestlaste ausammas on seisnud juba üle 68 aasta ja kuigi on hoitud korras taimestik ja muru samba ümber, oli graniidi pind siiski kattunud õhukese samblakorraga, nii et nimed olid kohati raskelt loetavad. Sel kevadel aga puhastati monument täielikult. Musta värviga restaureeriti kõik nimed. Nad on taas loetavad, kuigi võib esineda vigu (siin-seal puuduvad õ-d, ä-d jne.).
Kirjutasin Lübecki linnavalitsusele ja tänasin neid nende hoole eest. Muide, ka minul on otsene side Vorwerkeriga, sest sinna maeti 90-ndatel aastatel mu tädi pere. Tänu temale olen ma üldse vabas maailmas.
Lõpuks, monumendi allservas seisab saksakeelne pühendus: “Fern der Heimat ruhen hier Esten” (“Kaugel kodust puhkavad siin eestlased”). See on eriliselt mõjuv tänu oma lihtsusele. Seda vaadeldes meenub, et iga nime taga oli kord elav inimene oma soovide, rõõmude ja muredega. Ja nüüd on jäänud vaid kivisse raiutud nimi, sedagi ähvardab katta sammal. Aga nii on inimese elu. Vahest üks nimi monumendil on rohkem tuttav: noor eesti luuletaja Kalju Ahven (1921-46), kes sõdurpoisina suri tuberkuloosi Uklei eesti sõjavangide laagris Schleswig-Holsteinis. Lõpetan artikli seepärast salmiga tema luuletusest “Pagulane”:
Suur Vanker, sõiduta koju,
Põhjanael, juhata maantee!
Oled kui pisike poju
Eksinud võõrasse laande.
Kasutatud kirjandus:
1. Ferdinand Kool, “DP Kroonika”, Eesti Arhiiv Ühendriikides, 1999; 893 lk.
2. Ly Lehtmets, “Kivid kõnelevad”, autori kirjastus, 2004; 692 lk.
3. Kalju Ahven, “Kas mäletad?”, kirjastus Vaba Eesti, Stockholm, 1956; 96 lk.
3. Autori päevik ja märkmed.
4. Fotod: Allan M. Pettai
