ESTO 88 Avatseremoonia.
Äsjane LEP-ESTO San Franciscos oli rõõmustavaks jätkuks pikale ESTO-de traditsioonile, mis sai alguse ÜEP (Ülemaailmsed Eesti Päevad) näol Torontos 1972. Kokku on selliseid suurpidustusi olnud juba 11. Igal neist oli oma karakter, igaüks aitas kaasa väliseestluse säilitamiseks võõrsil, andis omapoolse, väärtusliku panuse Eesti ja ta saatuse tutvustamiseks maailmale. Meenuvad loosungid “Freedom for Estonia” Torontos, sini-must-valges ehtes Stockholm aastal 1980, suurima osavõtjate arvuga ESTO 84 Torontos jne.
Aeg aga tormab. Mõelgem vaid, et ÜEP-st on möödunud juba 41 aastat! Tookordsed mudilased on nüüd keskeas, tookordne vanem generatsioon aga lahkunud. Pole ime, et ESTO-dest kipub mõndagi vajuma unustuse hõlma. Lubatagu mind seepärast esile tõsta üht ESTO-t, mis polnud küll kõige rahvarikkam, kuid millel oli Eesti ajaloo seisukohalt esmajooneline tähtsus – ESTO 88, mis toimus Melbourne’is, Austraalias, 28. XII 1988 – 4. I. 1989 (siis on Austraalias suvi). Nagu tunnistab kavaraamat, oli korraldajate poolt tehtud hiigeltöö: ürituste nimekirja annab lugeda! Olen arvamisel, et ESTO 88 väärib hoopis suuremat tähelepanu kui talle on omistatud, sest ta oli esimene, kus välis- ja kodueestlased üle aastakümnete jälle hulgaliselt kohtusid. Eestist ESTO-le lennanud grupp oli kokku ligi 120 inimest, nende hulgas hilisem Eesti president Lennart Meri ja 60-liikmeline poistekoor. Kahjuks ei tea ma, kelle poolt finantseeriti/organiseeriti pikk ja kulukas ühislend Eestist Austraaliasse. Tagantjärele olgu nendele isikutele veelkord avaldatud tänu ja tunnustus.
Alljärgnevad read – kirjutatud jaanuaris 1989 – olid minu muljed ESTO 88 päevadest. Nad pole detailne report, vaid värvilised killud, millel aga on eriline sära. Tookord jäi artikkel ajakirjanduses avaldamata, sest Eesti eestlaste osavõtu tõttu suhtuti ESTO 88-sse kahtlevalt. Nüüd aga, ürituse 25. aastapäeva puhul, on aeg teda tänuga meenutada. Niisiis…
* * *
Southern Cross hotell Melbourne’i südames – ESTO 88 närvitsentrum. Koht kihab nagu sipelgapesa: üks otsib tuttavaid, teine pileteid, kolmas muud informatsiooni. Rõõmus elevus läbib sagivat rahvahulka. On tunne nagu seisaksime paljutõotava ajaloolise etenduse alguses, oodates huviga eesriide tõusu. ESTO – see meie rahva pühapäev, kus hetkeks ununeb, et oleme hajutatud üle mitme kontinendi ja põhiliselt kodutud. Tuntakse samal ajal uhkust, et saatuse hoopidest hoolimata on eestlased võõrsil peaaegu pool sajandit vastu pidanud ning lõppu pole veel näha. See teeb meie rahvale au. Kalevipoja käsi on veel kaljus kinni, kuid vahel raputab ta seda tugevalt. Melbourne’is saime seda järjekordselt tunda. Jah, eestlaste visadus ja koduarmastus. Sellega seoses väike episood.
Koos sõbraga sattusime hotellis vestlema Eestist saabunud kõrgel kohal töötava isikuga. Sõbra laitmatu eesti keele järgi peeti teda alul üheks Eesti grupi liikmeks. Kui selgus, et mees on üles kasvanud Ameerikas, tuli imestav küsimus, et kuidas ta on omandanud sellise hea keeleoskuse. Sõbra vastuse peale, et tal olid tubli eesti isa ja tubli eesti ema, läksid Eestist tulnud külalise silmad märjaks…
ESTO avatseremoonia Yarra jõe kaldal, Sydney Myer Music Bowl’is, oli väga meeldejääv. Hele suvepäike andis kõigele erilise sära. Tervituskõned Austraalia esindajatelt ning eesti tegelastelt, sinna vahele muusikalised ettekanded. Lõpuks rivistus lavale Tallinnast saabunud poistekoor, kes oma juhi Venno Laulu juhatusel esitas kaks laulu, nende hulgas “Kaunistagem Eesti kojad”. Pean tunnistama, et ma seda laulu polnud kunagi varem kuulnud nii puhtalt ja võimsalt lauldud kui nüüd. See oli suurepärane algus suurepärasele ESTO-le.
Mõni päev hiljem andis poistekoor pikema kontserdi Melbourne’i raekoja auditooriumis. Rahvast tuli kokku murruna ja kontsert oli oodatud tasemel. Lõpus, väljaspool kava, tõstis koorijuht käe ning kuuekümne poisi suust kõlas kristallselgelt “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Rahvas tõusis püsti ja kuulas seda hardumuses; paljud nutsid. Me peaksime uhked olema, et eestlaste hulgast on võrsunud noortekoor, mida võib igati kõrvutada tuntud Viini laulupoistega. Ainus kahetsetav asjaolu seoses selle kontserdiga oli ajaline ühtelangemine mitme teise väärtusliku üritusega, mis seetõttu paratamatult kannatasid. Kui palju siin korraldajatel valikut oli, on iseküsimus, sest ESTO 88 kavas polnud ainsat tühja kohta.
ESTO 88 raamides oli ka teaduslik-tehniline konverents, mille tänuväärselt oli organiseerinud Agu Ets (USA). Selle ürituse mõte oli hoopis sügavam kui vaid teaduslike faktide veeretamine. Püüti eeskätt anda panust eesti teadusliku keele edasiarengule. Kõik ettekanded olid eesti keeles, mis mõnelegi meist valmistas raskusi. Vahel polnud teada vastavat eestikeelset oskusõna (karjuv vajadus eesti tehnilise sõnaraamatu järele!), kuid vahel oli teadusala ise sedavõrd uus, et eestikeelset terminoloogiat veel polnudki. Tuli ise luua kümneid uusi oskussõnu, toetudes meetoditele, mida on kasutatud sedalaadi sõnade tuletamisel. Tagasi vaadates tuleb tunnistada, et tulime ülesandega päris rahuldavalt toime.
ESTO 88 seltskondliku osa kõrgpunktiks oli ESTO ball avaras Carlton Gardens näitushoones. Ehkki toit jättis soovida, oli lohutus, et ega me toidu pärast sinna läinud. Peamine eesmärk oli ikkagi veeta õhtu tuhande kaasmaalase seltsis, nautida ülevat ESTO peomeeleolu ning elada kaasa väliseestlaste järjekordsele pidupäevale. Varsti selgus, et me polnud üksi. Meiega ühinesid tuhanded eestlased Eestist! Eestist?? Jah, Eestist, sest tänu Tartu ajalehes “Edasi” avaldatud üleskutsele saabus ajalehele kogu maalt ligi 33 naela (15 kg) tervituskirju ja -kaarte. Ajalehe toimetaja Mart Kadastik pressis nad kuidagi oma pagasi hulka ja ESTO ballil kallati kõik suurele lauale laiali. Paberivirn oli ligi 6 tolli (15 cm) kõrge. Haarasin käputäie kaarte-kirju pihku. Moment oli südantliigutav. Siin nad olid, need tuhanded head soovid ja allkirjad, mõnedki lapse vaevalise käekirjaga. Meenub üks, kus kraakjalgades seisis nimi “Valdur”. Oli tervitusi kolhoosidest, käitistest, koolidest, perekondadest ja üksikisikutelt. Mitte unustada, et iga sellise allkirja taga oli elav inimene oma mõtete ja unistustega, kes kasutas ainulaadset võimalust anda omapoolne panus – head soovid! – ESTO 88 kordaminekuks. Veel polnud meil võimalust massiliseks käeulatamiseks teineteisele, veel lahutab meid võõra tahe, kuid kirjadest sild oli esimene samm igatsetud eesmärgi suunas – kohtumine kord vabas Eestis. Neid kirju vaadeldes tundus nagu oleksid läinud tuhanded nähtamatud niidid üle suure kauguse tagasi kodumaale, et uuesti ühte köita maailma laande hajutatud Maarjamaa lapsi. Kas mõistsid kõik kohalviibijad selle sümboolse käeulatuse ajaloolist tähtsust?? Olgu lisatud, et meiegi andsime allkirjad lehtedele, mis siitpoolse vastusena viidi Eestisse.
Kodueestlaste ametlik osavõtt ESTO-st on põhjustanud ulatuslikku poleemikat väliseestlaste hulgas. Tahaksin siinkohal edasi anda oma muljeid, mida sain kahel pikal välis- ja kodueestlaste vahelisel foorumil ning isiklikel kõnelustel mitme juhtiva Eesti tegelasega. Terava joonena käis kõigest läbi, et Eesti seisab raskete aegade ees, hoolimata hiljutisest vabaduspuhangust. Veel on eestlastel Eestis arvuline enamus, et läbi suruda seadusi ja deklaratsioone, mida Moskva peab arvestama, kuid kaua ei pruugi see enam nii olla. Praegune eestlaste ja venelaste 60/40% vahekord Eestis ei tõota midagi head. Nagu üks sealne isik kibedalt mainis, et “Narva on ära antud ja pool Virumaad samuti, Tallinn on 61% venelaste käes. Meid hoiab üleval veel vaid Tartu ja sisemaa.” Lehvivatest lippudest ja hümni helidest hoolimata pole olulistes asjades – eestlaste kontroll tööstuse/majanduse üle ja venelaste piiramatu laiutamine Eestis – erilisi järeleandmisi toimunud. Kaalul on seega eesti rahva tulevik. See on sedavõrd tõsine probleem, et ta kõrval kahvatub küsimus, kellel on parteikaart ja kellel pole. Meil peaks jätkuma kainet pead, et anda asjadele õige prioriteet. Olukordi ainult mustvalgena näha on minu arvates praegusel kriitilisel ajal lühinägelik. See ei tähenda kõige ja kõigi tingimusteta aktsepteerimist või isegi usaldamist – teame ju minevikust, millega siin tegemist on – kuid kõigile sama sildi külgekleepimine on samuti vale. Eestist tulnud isikud (ka kui mõnel neist on teatud ülesanded) pole siiski ühes taktis pimesi marssivad punased robotid. Ametliku koore all on nad inimesed, kes oskavad ise mõelda ja kel on oma tõekspidamised nii poliitilisel kui isiklikul pinnal. See tuli ESTO-l selgesti ilmsiks. Nad ei pruugi asju nii näha nagu meie, kuid suuri eestlasi leidus nende hulgas küll, seda võin julgesti kinnitada. Kui kardame ajupesu, on meil ju võimalus samaga vastata: püüame Eestist saabunud inimesi enda poole tõmmata, selle asemel, et neid läbimõtlematute rünnakutega enneaegselt eemale peletada. Mitte unustada, et neist võib varem-hiljem meie ühistele püüetele olla palju kasu, sest iga kodumaale viidud vabadusidee pisik aitab sealset vastupanu tugevdada. Lõplik võitlus toimub ikkagi seal, mitte siin. Olen veendunud, et ESTO 88 suurimaks panuseks on just niisuguste jõureservide uuendamine, tänu ainulaadsele võimalusele teineteisega otsekohesemalt rääkida kui see varem on olnud.
Kiirelt, liiga kiirelt lähenes ESTO 88 lõpp. Kas tõesti on “ajaratas ringi käind, me kaunid päevad mööda läind”? See mõte kerkis, kui olin teel laulupeole, Sidney Myer Music Bowl’i, sama koht kus nädal tagasi ESTO 88 suure vaimustuse saatel avati. Ajaratas kahjuks ei seisata isegi kaunimatel momentidel; ring hakkas täis saama. Siiski, enne lõppu saime kuulda-näha veel mõndagi ilusat.
Laulupidu! Lavale kogunevad rahvariietes koorid ja solistid ning vägev laul hakkab elama. ESTO 88 kava oli nagu meie laulupidudel ikka: eriosad meeskooridele, naiskooridele, segakooridele jne. Ilusa üllatuse valmistas Austraalia noortekoori kõrge tase. Need Lõuna Risti all sündinud ja kasvanud eesti noored tegid oma osa tõesti hästi. Sama nauditav kunstiküpse esinemise poolest oli noortest muusikutest koosnev instrumentaalansambel, mis esitas Raimund Kulli “Fantaasia eesti viisidest”.
Laulupeo ja vahest kogu ESTO 88 haripunktiks oli aga midagi, mida kavas üldse polnud ette nähtud. Peale poistekoori poolt esitatud, Eestis ülipopulaarseks muutunud R. Eespere laulu “Ärkamisaeg” puhkes maruline aplaus. Venno Laulu uuesti juhipulti astudes tõusis ka kogu ESTO ühendkoor. Nii ühinesid Eestist tulnud dirigendi taktikepi all kõik üheks suureks kooriks ning laulsid “Ärkamisaja” veelkordselt läbi. Milline ajalooline sündmus! Esimest korda üle peaaegu poole sajandi laulsid eestlased jälle julgelt koos sama laulu, pealegi veel laulu, mis loodud Eestis, hiljutiste suursündmuste otsesel mõjutusel. Ka nüüd seisid kuulajad ja pühkisid pisaraid. Moment oli tõesti ülev. Inimesed tunnetasid alateadlikult, et oli juhtunud midagi erakordset, midagi, millest kord kirjutavad eesti ajalooraamatud, kui esimesest tähtsast sammust uue vabaduse poole. Kui aga tõesti peaks praegusele koidule järgnema tagasilöök, ka siis ei kaota see ESTO laulupidu oma tähtsust. Ta jääb heledaks tulesähvatuseks meie rahvuslikku taevasse, sütitama uusi generatsioone uutele tegudele.
Raul Pettai
