Viido Polikarpuse fotod
Jaanilaupäeval oli Võrus kaitseväe paraad – võidupüha paraad. Mul aga oli talus nii palju tegemist, et see läks mul täiesti meelest ära! Ikkagi seitsekümmend aastat kohe turjal, nii et pole midagi imestada. Üks kõrge vanuse headustest ongi see, et võib palju asju vanuse ettekäändel sirgeks rääkida. Ja vahel jällegi tunda rõõmu, kui keegi ütleb, et mis sa räägid, sa ei näe üldse vana välja!
Meil ei olnudki sel aastal jaanituld, kuigi ma valmistusin selleks hoolega. Ühel hetkel mõtlesin, et kuna minu juubelisünnipäev on ka kohe ukse ees, siis peaks selle lõkkematerjali, mis ma olin kogunud, sünnipäevaks hoidma. Pealegi ei tulnud jaanilaupäeval meile ka külalisi. Heli tütar Inge käis oma sõpradega paar päeva varem. Nad grillisid liha, käisid saunas ja tiigis ja pidutsesid päikesetõusuni, päike aga tõuseb praegu väga vara. Inge tähistas ülikooli lõpetamist, ta õppis keemiat Tallinna Ülikoolis. Me oleme tema üle väga uhked, sest ta on saanud suurepäraselt hakkama. Noored lahkusid suuremat pidu pidama kuskile mujale, nii et meie Heliga olime jaanilaupäeval kahekesi, mis oli ka omamoodi tore.
Mõned minu Ameerika sõbrad on meie juurde tulemas minu sünnipäevaks ja me Heliga näeme päris suurt vaeva, et selleks ajaks oleks kõik korras. Kuna ma kedagi otseselt peole ei kutsu, on siiski kõik mu sõbrad oodatud 9. juulil läbi astumast. Kuigi mu sünnipäev on õieti 7. juulil, siis Heli otsustas, et ega see kedagi maha ei löö, kui paar päeva hiljem seda meeles pidada.
Eelmisel aastal sadas jaanipäeval lund, sel aastal oli erakordselt soe. Tänagi oli 32 kraadi sooja ja niiske nagu saunalaval.
Suur projekt, mis me sel aastal ette võtsime, on välikemmergu renoveerimine. Enamik ameeriklasi ei tunnista välikemmerguid, ma unustasin ära, et see võib olla probleemiks. Aga Heli tuli heale lahendusele, märkides, et see vajalik maja tuleb korda teha minu jaoks! Et mina võin sinna kaduda tundideks oma raamatuid lugema, nii et keegi ei saa mind segada. Mulle ta mõte meeldis kohe ja nii me asusimegi selles vajalikus majakeses korda looma, nii et ükski sisenenu ei peaks seal häbi tundma. Kunagi oli Eesti Maja restoranis üks ruum, millel rippus silt „Laevaroti pesa“. Nüüd ripub see meie majakesel.
Heli, nagu korralik perenaine kunagi, pani kummikindad kätte ja koristas ruumi ära prahist, mis oli sinna aastate jooksul kogunenud. Mina olin sinna visanud enamasti kaminast ja pliidi alt kogutud tuhka, seega polnud asi väga hull. Kui ma parajasti välimaja seinu parandasin, mõtlesin ma neile inimestele, kes siin kunagi on käinud, kui palju mõtteid siin mõlgutanud või muresid muretsenud, aga ka rõõmu tundnud.
Kui palju on neid, kes välikemmergut nii suure au sees hoiavad, kui teen seda mina? Ehitasin sinna väikese riiuli raamatute jaoks. Ma olen igale poole jätnud raamatuid, et neid vajadusel lugeda. Ka autos on mõni alati käepärast, kui ma peaksin kellegi järel ootama. Näiteks kui Heli läheb metsa seenele või marjule, istun mina autos, loen ja ootan teda.
Kõik me vananeme. Meie Heliga tähistasime jaanipäeval oma koostööd ühe olulise majakese renoveerimisega, mida me nimetame Pesaks.
Viido Polikarpus
