– Rääkige paari sõnaga endast ja enda tegevusalast.
Olen Tartu Ülikooli keskkonnatehnoloogia doktorant. Keskkonnatehnoloogia on eriala, mis tegutseb inimese, looduse ja tehnoloogia kokkpuutepunktis, otsides nendevahelist tasakaalu. Mina olen spetsialiseerunud sellistele tehnoloogilistele süsteemidele, kus inimene on pannud bakterid enda kasuks tööle, näiteks reovee puhastamiseks või rohelise energia tootmiseks. Seega olen ühteaegu nii insener kui ka molekulaarbioloog.
– Miks otsustasite just geene uurima hakata? Mida konkreetselt uurite?
Väikesed asjad on mulle alati meeldinud, küllap sellepärast tundub ka bakterite maailm mulle kohutavalt põnev! Kui vanasti uuriti baktereid valdavalt mikroskoobi all, vaadati nende kuju ja väljanägemist, siis tänapäeval osatakse vaadata ka bakterirakkude sisse. Molekulaarbioloogia ja geeniuuringud on kaasaegse bakterioloogia lahutamatu osa. Mind huvitavad sellised geenid, mis teevad bakteri vastupidavaks antibiootikumidele – antibiootikumresistentsusgeenid. Uurin, kui palju selliseid geene looduses ja tehnoloogilistes keskkondades esineb, kuidas need levivad ja kuidas nende hulka piirata. Tänapäeva meditsiini seisukohalt on tegemist väga olulise valdkonnaga.
– Milliseid läbimurdeid geenitehnoloogias või mikrobioloogias võiksime oodata lähitulevikus?
Väga suur osa geenitehnoloogia teadustegevusest on keskendunud nö punasele bioloogiale ehk meditsiiniga seotud küsimustele. Sinna alla kuulub näiteks erinevate krooniliste haiguste ravi geeniteraapiaga, aga ka minu valdkond ehk antibiootikumresistentsus. Loodan, et lähitulevikus suudetakse antibiootikumresistentsuse levikut piirata ja leitakse uusi tõhusaid antimikroobseid aineid. Õnneks areneb molekulaarbioloogia kohutavalt kiiresti, nii et üllatusi peaks jaguma!
– Veetsite vahetussemestri Toronto ülikoolis, rääkige, mida huvitavat seal õppisite? Milllised olid teie muljed Torontost, kas kohtusite ka kohalike eestlastega?
Toronto Ülikoolis olen olnud suisa kahel korral: ühe semestri magistriõpingute jooksul ja hiljuti kaks semestrit doktorantuuri jooksul. Mõlemal korral töötasin laboris ja uurisin ühte biojäätmete lagundamiseks disainitud süsteemi, mida me hellitavalt kutsusime Daisy the Digester. Minu eesmärgiks oli uurida Daisy „kõhus“ elavaid baktereid ja nende geneetilist koostist, leitud tulemusi jagan ka Metsaülikoolis.
Torontos veedetud aeg on olnud mulle väga väärtuslik, nii akadeemilises kui isiklikus plaanis. Kohalik Eesti kogukond sai mulle kiiresti väga armsaks: laulsin segakooris „Estonia“ ja kuulun korporatsioon Amicitia Toronto koondisesse.
– Palju teadsite enne Kotkajärve Metsaülikoolist?
Eestis elades olin teadlik Kääriku Metsaülikoolist, kuigi polnud seal kunagi ise osalenud. Kotkajärve Metsaülikoolist kuulsin esimest korda Torontos. Otsustasin tulla, et saada uusi tutvusi, tunda end eestlasena ja jagada oma ülikooli-lugu.
Kärt Kangerit küsitles Vaba Eesti Sõna toimetaja
Kärt Ulman.
Kotkajärve Metsaülikool toimub 19. – 26. augustil Muskokas, Kanadas.
