14. detsembril tähistas Pariisis oma 80. sünnipäeva Vladimir-Georg Karassev-Orgussaar
Juubilar sündis Tallinnas 14. detsembril 1931, kuid lõviosa oma elust on ta veetnud võõrsil. Siiski on kõiki tema ettevõtmisi juhtinud pühendumus Eestile. Omal ajal tundis filmiüldsus teda Vladimir Karasjovina. Eestlase võõrapärane nimi osutas kasvu- ja õpiaastaile Venemaal, kuhu ta pärast isa surma oli viidud. Pääsenud 1976. aastal vabasse maailma, taastas mees oma õige nime ja tegutses seal aastaid raadiopublitsistina. V.-G. Karassev-Orgusaare anne lammutada kommunismivalesid tegi tema eestikeelsetest raadiovestetest selle, mida ei lastud juhtuda tema filmidega ja mida juhtub harva ka ringhäälingus — tema mõtisklused muutusid kultusobjektiks.
Kui mitte varem, siis kindlasti alates 1980ndatest aastatest oli selge, miks andeka filmirežissööri looming anastatud Eestis keelustati.
Tänavu suvel külastas juubilar koos perekonnaliikmetega taas Eestit, kus isegi aastakümnetetagused, nii tuntud kui ka seni isiklikult tundmatud kuulajad otsisid ta üles, et tänulikult tunnistada V.-G. Karassev-Orgusaare osa maailmavaate kujundamisel ja kui tähenduslikku rolli on asjaosaline nende elus etendanud. Või siis V.-G. Karassev-Orgusaare enda sõnul: „Mul oli palju liigutavaid kokkupuuteid inimestega, keda ma ei tundnud, kuid kes olid näinud minu filme või kuulanud mu saateid.”
Nende saadete mõjust andis pealegi tunnistust tõik, et aastal 1985 tituleeris ajakiri Eesti Kommunist V.-G. Karassev-Orgusaare „kodumaa reeturiks” — hoolimata asjaolust, et tema vested olid raskesti jälgitavad mitte üksnes välismaiste raadiosaadete summutamise, vaid ka vestesarjade eetriea pikkuse poolest. Seletuse, miks tänavuse juubilari esinemised tolleaeagsetele kuulajatele okupeeritud Eestis nii suure menu võitsid, annab tema Vabadusraadio — Vaba Euroopa Raadio saadete ületamatu raadiopärasus.
Juba Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi juures tõsielufilme luues oli V.-G. Karassev-Orgusaar vaaginud möödaniku seoseid olevikuga. Ajalugu ja kirjandust õppinuna ning Moskvas kinematograafia instituudi läbinuna, andis ta aastast 1966 tõhusa panuse Eesti filmiellu. Aitas elavdada filmikriitikat Eestis, olles siinse kultuurilehe filmikriitik, ehk küll aeg ei andnud siis võimalust filmides või filmikriitikas täiega välja ütelda seda, mida ta tegelikult mõtles.
Filme tehes oli V.-G. Karassev-Orgusaare südameasjaks Eesti ajalugu. Tema meelisteema näis igati kokku sobivat rahvuskommunismi paleustega. Nii lõi ta 1967. aastal dokumentaali „Eelkäija” Viktor Kingissepast. Tegelikult kõneles see film aga eesti revolutsionääride traagikast. Arvestades juubilari hilisemat raadiotööd, mis algas 30. märtsil 1981 nekroloogiga poliitvangistuses hukkunud vabadusvõitleja Jüri Kukele, tuleks eriliselt märkida filmi „Pööripäev” (1968) võimuhaardest Eestis 1939-1940 ja selle tegelikku pealkirja „Inimmassid ajaloo mängukannina”. Sama ainevald kajastus juubilari hilisemais raadiovesteis koondnime all „Mõtisklusi ja tähelepanekuid…” Osa neist avaldas trükis Rootsis tegutsenud Eesti Rahvusfond — ohutut kodumaale toimetamist silmas pidades taskuformaadis raamatutena.
Pariisis tänavu korraldatud festivali „Eesti Film 100” eel andis Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar intervjuu Vladimir Karrale Cinémathèque française'ist, mainides selles „kolme surmapattu”, mille pärast ta kommunistlikust Eedeni aiast välja oli visatud. Need olid „naturalism”, „formalism” ja „pessimism” — et ta oli eemaldunud sotsrealismist ja loonud ekraaniteoseid, mis jäid kaugele kompartei ja parteilastest superkangelaste ülistamisest.
Nagu eespool juba viidatud, palus filmimees 1976. aastal poliitilist varjupaika Prantsusmaal, jätkates seal tegevust nii publitsisti kui filmikriitikuna. Prantsuse üldsuse abil nõudis ka oma perekonna inimõiguste jaluleseadmist ja selle taasühinemist. Abikaasa Ene Rämmeld ja 9-aastane poeg Tarah lubati tema juurde Prantsusmaale alles 5 aasta möödudes. Aprillis 2011 andis Eesti Vabariigi suursaadik Prantsusmaal Sven Jürgenson Vladimir-Georg Karassev-Orgusaarele Pariisis pidulikus õhkkonnas üle Valgetähe ordeni. Sellega oli teda meeles pidanud samuti kunagine välismaine raadiohääl, praegune Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves.
Siinkohal pole ülearune teadmiseks võtta, et juubilar on tegev olnud organisatsioonis Association France-Estonie ning tema poeg Tarah on tõlkinud ja avaldanud Marie Underi, Karl Ristikivi, Artur Alliksaare jt eesti luuletajate loomingut prantsuse keeles.
Austajatel nii Eestis kui ka Prantsusmaal on küllalt põhjusi olla juubilarile tänulik, soovida talle vastupidavat tervist ning loota meeldivatele taaskohtumistele.
Rein Vanja
rein.vanja@ut.ee
