Varem on juba olnud juttu elamislubade vahendamise skandaalist. Elamislubade probleem on olnud aktuaalne kogu aeg, ka teiste valitsuste ajal, aga seekord on sellega seotud valitsuses osaleva IRL-i aktiivsed liikmed, endised respublikaanid. Kuna vene ärimeestele elamislubade hankimine pole kooskõlas partei ideaalidega, pealegi kaht-lustatakse selle taga Moskva niiditõmbajaid ja haneks vedajaid, mõjub see kahjustavalt partei mainele, nagu seda kinnitavad ka kommentaarid. Miks kasutasid need ärimehed just selle parteiga seotud poliitikuid, kas nende võimuga seotuse tõttu?
Sellega haakub osaliselt ajaloolase Jaak Valge analüüs ”Sisseränne tagant- ja eespoolt” (Postimees 04.12.2011), milles ta ajaloo taustal analüüsib eesti rahva säilimise probleeme ja selle tulevikku. Üldiselt hea lugemine tasakaalukate arutlustega, aga siiski oleks natuke lisaväiteid.
Kuigi inimeste arv kogu maailmas hiljuti ületas 7 miljardi piiri, on Valge optimistlik tuleviku suhtes ja leiab, et rahvastikuplahvatuse aeg suuremas osas ühiskondades on läbi. Suurematest riikidest on seni sündimus üle taastetasandi veel Indias. Suur sündimus on paljudes Aafrika riikides ja mõnes Aasia riigis, aga ka seal toimub vääramatu sündimuse vähenemine.
See on osaliselt tõsi, aga suhteliselt on rahvastiku juurdekasv neis riikides ikka veel palju suurem kui Euroopas, on näiteks Indias küll langenud 1½ protsendini, mis aga ületab Euroopa nulliringse paljukordselt. Enamikus Aafrika riikides on see üle 2 protsendi.
Valge mainib, et teatavaks erandiks näib olevat Iisrael, sest juutide sündimus seal on viimasel 20 aastal olnud ca 1,5 korda suurem kui Euroopa, Põhja-Ameerika ning Palestiina juutidel 1930. aastatel. Iisraeli sündivus on küll 2,5 protsenti, aga juutidel ainult 1,4 protsenti. Avaldatakse juba kartust, et juudid jäävad sel kombel vähemusse.
Eriti suur iive on Palestiina araablastel. Näiteks oli Gazas 1993. aastal 230 000 elanikku, nüüd juba üle miljoni. Nägin hiljuti TV-reportaazi Gazast, milles esitleti perekonda, mille pereisal oli 38 last – kuue naisega, neist kaks surnud. Neid toidab ja peab üleval ÜRO – sellega kaudselt meie. Mees oli optimist, ei kartnud tulevikku, arvas, et rahva ülejääk viiakse Marsile. Valge arvab aga, et pikas perspektiivis pole maailma probleemiks mitte ülerahvastatus, vaid rahvastiku kahanemine.
Ta esitleb Eesti ühiskonna kahte valikut. Esimese korral saab ära kasutada geograafi-lise asendi võimalusi. Sel juhul peaks kaotama sisserännupiirangud, muutma kodakondsus- ja keeleseaduse Venemaale ja immigrantidele võimalikult meelepäraseks ja atraktiivseks, viima üldhariduskoolid järk-järgult üle inglise ja vene õppekeelele ja hakkama kõrgkoolides ette valmistama spetsialiste eelkõige rahvusvahelise äri jaoks. Euroopa Liidu lagunemisel tuleks liituda SRÜga, aga ka säilimisel ei tuleks seda välistada. Nii immigrantide kui tööjõuvajaduse probleem üldse laheneks nn turujõudude otsuste alusel iseenesest. On alust arvata, et SRÜ lääneosana oleksime jõukamad kui Euroopa Liidu idaosana, ning kui juba lõpupidu, siis tuleks seda pidada täie naudinguga.
Teise valiku korral peaks riigi poliitika olema märksa keerulisem ja toetuma ühiskonna laiapõhjalistele otsustele, mis tähendaks vajadust sidustada ühiskond demokraatlikul alusel, st valimisseaduse muutmist, tihedate rahvahääletuste korraldamist ja majandusliku ebavõrdsuse vähendamist. See tähendaks ka mitte ainult haldusreformi, vaid radikaalset riigireformi üldse, riigi muutmist järsult efektiivsemaks. Lisaks tuleks eelisarendada neid majandusharusid, kus saab kasutada kohalikku eakamat tööjõudu. Teemale lähemale tulles tähendaks see haridussüsteemi reformi, st nende erialade õpetamise vältimist, keda ühiskond ei vaja.
Valge üritab kõiki immigrante ühe mõõdupuuga võtta ning jätab rahvaste ja rasside erinevused absoluutselt tähelepanuta. Ta väidab, et immigrandid vajavad kohanemiseks aega. Nad tahavad küll nautida heaoluühiskonna hüvesid, aga üldiselt mitte kohaneda. Esimene põlvkond pidas ennast Euroopas suht viisakalt üleval, samas kui Euroopas sündinud ja kasvanud järglased võtavad terveid linnaosasid üle ning probleemid ei vähene, vaid kasvavad.
Varem sulandusid sisserändajad kohalikku rahvasse, jättes mõned näpujäljed. Nüüd toimub Euroopas koloniseerimine teise kultuuriga, kes loob paralleelühiskondi ja nõuab endale eristaatust – eesmärgiks on ülemvõim. Isegi Türgi peaminister Erdogan on nõus pantürklaste proklamatsiooniga: ”Mošeed on meie kasarmud, kuplid meie kiivrid, minaretid meie täägid ja usklikud meie sõdurid”. Ta on ka võrrelnud demokraatiat trammiga: ”Kui jõuad lõppjaama, lähed sa maha”.
”Ajalugu pole prostituut,” postuleerib Valge. Tuleb siiski möönda, et nagu mitmed teised teadused, nii on ka ajalugu tänapäeval sattunud kuritarvitajate meelevalda.
Vello Helk
