Lugedes Vaba Eesti Sõna 29. augusti numbris Heljo Laev Lüsi artiklit “Kui Jõhvi põles”, meenuvad sellele eelnenud teised tuleõnnetused Eestis. Nii põles 1938 üks elamukvartal Tapal, minu vanaisa kodu ligidal.
Järgmisena on meeles (kui ma õieti mäletan) Vasknarva kiriku põlemine, vähemalt sellelaadiline teade oli ajalehes. Suurem häving tabas 12. mail 1939 Võõpsut, kui tuleroaks langes pool alevikku – 31 elamut. Võõpsu elanikkond oli siis umbes 500 ja asula kuulus tolkorral Võrumaa alla, praegu on ta osa Põlvamaast.
Vaevalt oldi sellest õnnetusest üle saadud, kui tosin päevi hiljem, 24. mail, puhkes suur tulekahju Petseris. Põles praktiliselt kogu linnasüda – 212 hoonet. Peavarjuta jäi 1500 elanikku. Kurvem aga oli, et tules hukkus üheksa inimest. Seda katastroofi mäletan hästi. Meie korterimajas Tartus asus kingsepatöökoda, kus väikese laua ümber töötasid omanik ja kaks abilist. Viimased kuulusid Tartu vabatahtliku tuletõrje koosseisu. Kui saabus häire Petserist, ruttasid mehed koos Tartu tuletõrjesalgaga Petserisse appi. Kui nad siis mõni päev hiljem tagasi ilmusid, oli nad puruväsinud ja ilmselt magamata. Üks ütles minu küsimuse peale: “Päris põrgu, päris põrgu…”
Paar nädalat hiljem sain ka ise Petseri varemeid näha, sest isa oli meile üürinud suveks väikese suvila Petseri külje all, Mõlnikovo külas. Pilt hävinud linnale oli üsna masendav. Tontlikult seisid ühe suurema kivihoone müürid keset tühjaks põlenud maaala.
Kuna hooned Eesti väikelinnades olid enamasti puuehitised, rajatud tihedalt üksteise kõrvale, siis olid sedalaadi tulekahjud mõistetavad. Oma osa mängis ka tuletõrjevahendite algelisus. Puudusid hüdrandid tänavatel ja vett saadi juhuslikest veekogudest või toodi kohale suure tankautoga. Seisund oli sama, mis Ameerikas 19. sajandil, kus Kaug-Lääne kullapalaviku ajal kiiruga kokkuklopsitud asulad sageli langesid tuleroaks. Muidugi pole tuli ainult mineviku või Eesti probleem. Ometi tundusid mainitud õnnetused nagu eelmäng Eestit 1939-40 tabanud traagikale.
Raul Pettai
