Heli jälle maal. Autori foto
Eelmine nädal oli täis igasuguseid toimetusi ja lõppes sellega, et minu naine tuli pealinnast nädalavahetuseks maale. Kuna ta on oma puhkusepäevad igasugusteks aiatöödeks enamasti juba ära kasutanud, siis väga tihti ta enam siia ei sõida.
Mina ise olen ka mitu korda Tallinnas käinud, kasutades ära Lux Expressi odavat seeniori bussipiletit.
Enne pean muidugi mõne muu bussiga sõitma Võrust Tartusse.
Võrust otse Tallinna läheb vaid üks Lux Express päevas ja see tuleb Pihkvast. Lux bussides on internetiühendus ja saab vaadata filme. Ja mis väga oluline – seal on puhtad ja töötavad tualetid, nii et ma ei pea enne pikka sõitu loobuma kohvist!
Kohvi ja vett saab bussist ka osta. Kui aga sõita Tallinnast Luxiga Võrru, siis on teekond kahe ja poole filmi pikkune. Kolmandat filmi lõpuni vaadata ei jõua.
Seekord jäin ma Pihkva bussist maha ja pidin Tartusse sõitma ning seal Tallinna bussile ümber istuma.
Tartus küsisin kassapidajalt, millise tulba juurest väljub Tallinna buss. Sain teada, et see on platvorm number 3. Kuna mul oli veel aega, siis lugesin raamatut. Kui Lux Expressi buss ette sõitis, siis astusin sisse ja ulatasin bussijuhile oma Lux kliendikaardi. Selle kaardiga saab osta internetist bussipileti, bussijuhil pole muud teha, kui kaart lugejast läbistada ja kohe on näha, kas pileti eest on ka makstud. Kiire ja lihtne.
Seekord aga andis bussijuht mulle pileti tagasi ja hakkas minuga midagi vene keeles seletama. Vastasin talle eesti keeles, et ma ei saa vene keelest aru, mul on Luxkaart, aga minu selgitused teda ei huvitanud. Ma arvasin, et äkki ta tahab, et ma maksaksin talle sularahas, aga seda ma küll teha ei soovinud.
Tema aga jätkas vene keeles, nagu ei mõistaks ta sõnagi eesti keelt. Ütlesin siis inglise keeles, et mul on Luxi sõitjakaart ja sellelt on näha, et mul on pilet olemas. Siis küsis ta minult inglise keeles: „Kuhu te sõita soovite?“ Vastasin, et Tallinna! „Kas te lugeda ei oska? See buss sõidab Peterburisse!“ vastas ta üllatunult, viidates käega bussiaknal olevale sildile. „Sinna sõitmiseks peate mulle näitama oma passi või ID-kaarti.“ Siis sain oma veast aru, vabandasin ja väljusin bussist.
Kohe tuli ette järgmine Lux buss. Ronisin kähku selle peale ja ulatasin jälle oma kliendikaardi. Bussijuht tõmbas selle mitu korda kaardilugejast läbi ja ütles, et ta ei näe, et mul oleks sellele reisile pilet ostetud. Nüüd muutusin ma juba närviliseks. Kinnitasin talle, et mu naine ostis mulle internetist pileti, aga ma ei trükkinud seda välja, sest kunagi ei ole seda vaja läinud. Juht kehitas õlgu ja vastas: „Hea küll, kui te nii ütlete. Kliendikaart seda ei näita, aga tulge peale!“
Istusin bussi, panin kõrvaklapid pähe ja hakkasin kohe filmi vaatama. Olles mõni aeg sõitnud, mõtlesin, et helistan oma naisele ja ütlen talle, et olen õnnelikult bussis ja saan temaga kokkulepitud ajal Tallinnas kokku. Vaatasin siis aknast välja ja märkasin, et buss sõitis tagasi Võru poole! Tundsin ennast täieliku idioodina, kui ma Helile helistasin ja teatasin, mis oli juhtunud! Sellepärast ju bussijuht ei näinudki, et mul oleks olnud pilet tema bussile!
Seekord pidi Heli tulema maale Kurenurme, et teha veel aias sügistöid ja võtta osa Antsla keskkooli vilistlaste kokkutulekust. Mina olen ka Antslas mõnel kokkutulekul osalenud, aga paar viimast korda olen koju jäänud. Tunnen küll mõnda Heli klassikaaslast, aga olen ikka nagu eemalseisja. Olen sündinud Saksamaal põgenikelaagris. Kui ma olin viieaastane, siirdus meie perekond USA-sse, kus mind pandi lasteaeda. Kuna ma olin tulnud Saksamaalt ja aasta oli 1951, siis peeti mind natsiks! Ka mu nimi oli teistele võõrapärane, nagu tegu oleks itaallasega. Nii et Ameerikas olin ma eestlane, aga Eestis peetakse mind ameeriklaseks. Nii olengi end pidanud kogu aeg outsider´iks, kõrvalejäetuks või eemalseisjaks ehk võõraks. Senini ei tunne ma eesti keeles enamike lindude, putukate või puude nimesid. Kui ma end kuulan lindi peal eesti keelt rääkimas, siis kuulen ka oma aktsenti.
Heino ja Andres Viido juures. Autori foto
Eelmisel nädalal külastas mind külaline Torontost – hea sõber Andres Raudsepp. Ta oli koos ühe oma sõbraga Tartust. Tutvustasin neile päikeseparki ja pärast oli rõõm koos Andresega laulda. Mina olin klaveri taga ja mängisin talle ette paar oma uut laulu. Andres rääkis mulle oma plaanist anda välja CD pagulaslauludega.
Nädal oli toimekas ja tundub uskumatu, et suvi on möödas ja kured hakkavad peagi lendama Aafrika poole.
Viido Polikarpus