Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) juhi Hanno Tombergi tagasikutsumine vallandas hädakisa – miks peab süütu mees vastutama ja ministri omavoli all kannatama. Kui mainisin ühes vestluses, et ehk polegi asi Hanno Tombergis ega ministrites, vaid alanud on tavapärane võimuhierarhia muutumisega kaasnev toiduahelate ümberjagamine, karjatas üks Reformierakonna kunagine minister dramaatiliselt: “Tomberg ei olnud toiduahelas!” Kõlades nagu muinasjutukuningas, kellele lapsesuu on just hüüdnud, et ta on alasti: “Loetlege selle tõestuseks minult puuduvad riietusesemed!”
Tänasin eksministrit olulise arusaama eest. Ta ei pannud ise tähele, et oli just teinud sedasama, mis viiski reformivalitsuse krahhini. Mitte, et ma arvaks, et loodav võimuliit oleks midagi maailma muutvat. Aga just see suhtumine “riik oleme meie, ja kõik, kes teistmoodi arvavad, on ju lihtsalt mingid kehva PR-tööga põhjendatavad poliitilised vastased”. Toiduahelaid ei eksisteeri, sest kogu riik ongi ju meie toidulaud ja kuulub õiguspäraselt meile.
Sarnast ahastust saab näha ka Ameerikas, kus Trumpi valimise järel need, keda riigi toiduahel toetanud oli – eri vormi ja värvi vähemused –, karjusid, nagu oleks maailmalõpp saabunud. Nad ei saanud aru, et sinnamaani ei olnud neil õigus. Nende “õigus” oli poliitikaga toodetud ideoloogiline konstruktsioon, õigustamaks samal ajal ka võimulolijaid, kellele riik ongi nemad ise.
Võimu tootmisüksused
Manufacturing of consent (parim tõlge oleks ehk “toodetud nõusolek”) on selliste kollapsiteni viiva poliitilise tehnoloogia nimi ning see on nii laialt levinud, et moodustab osa iga poliitilise süsteemi DNAst. Meie võimuhierarhiad on loonud tootmisüksused, mis toodavad neile sobivat ühiskondlikku arvamust, mis ei haaku reaalsusega, vaid pigem peaks looma reaalsust, mida nad oma võimu kindlustamiseks soovivad näha. Kui siis ühtäkki reaalsus sisse lööb ja selgub, et pikki aastaid süsteemselt ja kalli rahaga toodetud maailmapilt on ikkagi vaid pilt, võib hirmus hakata küll. Nagu lapsel, kes järsku on reaalses metsas, kus pole filmides nähtud toredaid dinosaurusi ega isegi efektinurga kolle, vaid kus on lihtsalt külm ja pime.
Inga Raitar,
kirjanik ja imagoloog
Täispikkuses artiklit loe 20. novembri Õhtulehes
