Eesti Vabariigi Presidendi Kantselei – 75
Eestlased on väikerahvas, kelle suhteid ümbritseva maailmaga on aastatuhandeid määranud geograafiline asend. Eesti tugevuse aluseks ei ole olnud kunagi agressiivsus, vaid rahva alalhoidlikkus, töökus, paindlikkus ja kohanemisvõime. Aga ka eestlaste isiklik, majanduslik ja kultuuriline kehtestamine erinevatel ajastutel meile antud mänguruumi piirides ning oskus reageerida kiiretele muutustele ühiskonnas. Tänavune aasta on Eesti Vabariigi 95. juubeliaasta. Kuid samuti tähistab tänavu oma 75. sünnipäeva Eesti Vabariigi Presidendi Kantselei. Vahetult enne Võidupäeva ja Jaanipäeva korraldasid Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves ja Evelin Ilves Kadrioru Roosiaias kokkusaamise neile inimestele, kes erinevatel aegadel on töötanud või töötavad presidendi kantseleis. Kutsutud oli 400 inimest ning jällenägemise rõõm oli suur. Tänutäheks said kõik kohalolijad kingituseks sisuka raamatu „VPK. Vabariigi Presidendi Kantselei. Inimesed. Ajalugu. Institutsioon. Maja. Muutused. Tulemiste ja lahkumiste lood.“ Koostaja: Kaidi Aher. Toimetus: Erki Holmberg, Toomas Kiho, Siim Raie, Vaike Siirus, Toomas Sildam.
„Ma tahtsin, et folkloorist saaks ajalugu!“
Need sõnad kuuluvad Siim Raiele, kes täna juhib presidendi kantseleid ja on kirjutanud raamatule „VPK“ eessõna. Raamatu esimeses osas antakse ülevaade presidendi kantselei tegevusest aastatel 1938-1940; taasloodud Vabariigi Presidendi Kantselei tegevusest 1992 kuni 2012; kõrgemate riigiteenistujate ametissenimetamistest aastatel 1992- 2012; Kadrioru lossi ajaloost ning selle tõusust Eesti Vabariigi valitsemiskeskuseks (autor Mart Kalm); „Maarjamaa risti“ sünniloost (autor Priit Herodes). Raamatu lõpuosas on esitatud nimekiri Vabariigi Presidendi Kantselei kõikidest teenistujatest koos nende ametinimetustega ning teenistusaja pikkusega aastatel 1992 – 2012.
President Konstantin Pätsi valitsemisaega Kadriorus on raamatus ilmekalt kirjeldanud Hellar Grabbi, Eesti Vabariigi kultuuri elutööpreemia laureaat aastal 2012. Hellar Grabbi isa kolonel Herbert Felix Grabbi oli aastatel 1933-1934 Eesti Vabariigi Sõjakooli ülem ning president Konstantin Pätsi vanem käsundusohvitser.
Kantselei ülesannetest Pätsi ajal saab põhjaliku ülevaate Elmar Tambeki artiklist (kantselei ülem aastatel 1938- 1940).
President Pätsi pojapoeg Matti Päts toob lugejani meeleoluka pildi oma lapsepõlvest. Ta kirjeldab nii head kui ka halba, mis juhtus tema vanaisa ja vanaemaga ning teiste tema lähikondsetega, kes Kadriorus, Toila-Orul ja Kloostrimetsa talus Pirita-Kosel elasid. Muuhulgas astub Matti Päts välja nende inimeste kaitseks, kes ise enam rääkida ei saa, kuid keda on mõned ajaloolased süüdistanud „hääletus alistumises“.
Raamatu „VPK“ kõige väärtuslikum osa on kahtlemata presidentide Konstantin Pätsi (1938-1940), Lennart Meri (1992- 2001), Arnold Rüütli (2001-2006), Toomas H. Ilvese (2006-2016) meeskonnas töötanud ja töötavate inimeste meenutused VPK-st. Ühtekokku on muljetekillud kokku seadnud 60 autorit, sh kõik presidendi kantselei juhid erinevatel aegadel: Elmar Tambek (1938-1940); Mihkel Veidermaa (1992-1994); Tarmo Mänd (1994-1995, 2001-2006); Jaanus Pikani (1995-1998); Urmas Reinsalu (1998-2001); Rainer Saks (2006-2011); Siim Raie (2011-ka). Hetkel töötab VPK-s 65 töötajat, nendest kõige pikema staažiga on Vaike Siirus (asjaajamise konsultant ja nõunik aastast 1992), Mall Gramberg (õigusosakonna juhataja 1995-2009, siseosakonna juhataja asetäitja aastast 2008), Helve Hint (õigusnõuniku abi 1992-1994, õigusosakonna nõunik 1994-2008, siseosakonna nõunik aastast 2008), Peeter Kondas (vanemautojuht aastast 1992).
Presidendi kantselei ja Eesti riigi ajalugu ei ole ühepikkused
Eesti Vabariik kuulutati välja 24. veebruaril 1918. Presidendi kantselei loodi 20 aastat hiljem. Konstantin Pätsist sai 24. aprillil 1938 Eesti Vabariigi esimene president. Riigihoidjana oli ta juba 7. aprillil 1938 allkirjastanud dekreedi Vabariigi Presidendi Kantselei loomise kohta. 30. augustil 1938 nimetas Päts kantselei ülemaks Elmar Tambeki ja tema alaliseks asetäitjaks Herbert Grabbi. Seni oli presidendiga seotud asjaajamist korraldanud riigisekretär Karl Terras ja riigikantselei. Presidendi kantselei võttis asjaajamise riigikantseleilt üle 19. septembril 1938. Tollal kehtinud Riigiteenistuse seadus jaotas riigiteenijad ametnikeks ja vabateenijateks. Kadriorus töötas kaheksa kantseleiametnikku: direktor Elmar Tambek, vanem käsundusohvitser Herbert Grabbi, sekretär ja teenetemärkide komitee sekretär Ilmar-Karl Leesment, pearaamatupidaja Jaan Saarma, abisekretär Elmar Hiiesalu, laekahoidja Artur Laan, korrespondent Alice Lellep ning registraator Lola Reichmann. Lisaks töötasid kantseleis veel vabateenijad, sealhulgas autojuhid, käskjalg, kütjad, majahoidja, kokk jt. Presidendi kantselei tööga olid tihedalt seotud välisministeeriumi protokolliteenistus, sõjaväe auvahtkond ja julgestusteenistus. Vabariigi Presidendi Kantselei seaduse kohaselt oli selle ülesanneteks riigipea asjaajamise korraldamine, presidendi käsutuses olevate ameti- ja esindushoonete ning nende juurde kuuluvate kinnistute ning ehitiste haldamine, presidendi käsutuses olevate rahaliste vahendite üle arvepidamine ning institutsiooni kui terviku majandamine, samuti asjaajamine seoses au- ja teenetemärkide jagamisega. Presidendi kantselei korraldas samuti riiklikke tseremooniaid: välissaadikute ning teiste kõrgete väliskülaliste vastuvõtud, samuti mitmesugused vastuvõtud siseriiklike sündmuste puhul ning ringsõidud Eestis. Sovetlik riigipööre katkestas Vabariigi Presidendi Kantselei tegevuse 25. juulil 1940.
Taasloodud Vabariigi Presidendi Kantselei algus
Eesti taasiseseisvus 20. augustil 1991. aastal. Kuni uue Põhiseaduse vastuvõtmiseni 28. juunil 1992 ning presidendi valimisteni 6. oktoobril 1992 täitis Eesti riigipea kohuseid Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel. Vabariigi Presidendi Kantselei moodustati ning selle struktuur ja koosseis määrati 18. novembri 1992 Riigikogu otsusega. Kantselei esimeseks direktoriks sai Eesti Teaduste Akadeemia asepresident Mihkel Veidermaa, kes koostas kantselei põhimääruse, mille president Meri kinnitas veebruaris 1993.
Eesti Vabariigi Presidendi ülesanded taasiseseisvunud Eestis tulenevad 1992. aastal rahvahääletusel vastu võetud Põhiseadusest. Riigipea ülesanne on eeskätt riigi esindamine, kuid ta on ka riigikaitse juht ning tal on seaduste väljakuulutamisel edasilükkava veto õigus ning õigus pöörduda enne seaduse väljakuulutamist vajadusel Riigikohtusse, et tunnistada seadus Põhiseadusega vastuolus olevaks. Presidendi ülesanne on muuhulgas ka peaministri ja teiste kõrgete riigiametnike kandidaatide Riigikogule esitamine ning ministrite ametisse nimetamine. Presidendil on õigus algatada põhiseaduse muutmist. President võib kuulutada välja Riigikogu erakorralised valimised kui Riigikogu ei ole suutnud valitsust tähtajaks ametisse nimetada või riigieelarvet vastu võtta või kui Riigikogu umbusaldab valitsust. Seega – alahinnata Eesti Vabariigi Presidendi osatähtsust võimu teostamisel (nagu mõnikord arvatakse) ei ole mõistlik ainuüksi seetõttu, et presidendi pädevuses on lõplikult allkirjastada kõik riigikogus vastuvõetud seadused ning seadused välja kuulutada. President annab ka armu ning jagab ainuisikulise otsuse alusel ka teenetemärke.
Presidentide tänuväärsed algatused
President Lennart Meri (1992-2001) eestvõttel asutati aastal 1993 riigipea juurde Rahvusvähemuste Ümarlaud ja Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu. 1994. aasta detsembris alustas tööd Presidendi Akadeemiline Nõukogu. Aastal 1997 algatas president Meri üldrahvaliku liikumise „Kaunis Eesti kodu“, mille käigus selgitatakse välja ja autasustatakse kõige kaunimad kodusid ja külasid, samuti neid asutusi ning omavalitsusi, kes igapäevases tegevuses ilu ja harmoonia loomist tööl ja kodus oluliseks peavad. President Meri algatas oktoobris 2001 põhiseaduse muutmise, mille järgi oleks edaspidi riigipead valinud otse rahvas ning Eestisse oleks loodud põhiseaduse kohus. Põhiseaduse muutmise eelnõu jäi ja on jäänud tänaseni riigikogus lõpuni menetlemata. Kahjuks.
President Arnold Rüütel (2001-2006) oli Eestis riigijuht 20. augustil 1991, mil Eesti Ülemnõukogu võttis vastu otsuse Eesti taasiseseisvumisest. 17. septembril 1991 sai Eestist ÜRO täieõiguslik liige. President Arnold Rüütli ajal astus Eesti Euroopa Liitu ja NATO-sse. Aastal 2002 asutas Rüütel kohaliku omavalitsuse ja regionaalarengu ümarlaua, märtsis 2003 Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse. Presidendina pani Rüütel aluse kepikõnni harrastamisele Eestis. Pole kahtlust, et tervislikud eluviisid on hoidnud Arnold Rüütlit, kes tänavu maikuus tähistas oma 85. sünnipäeva, heas vormis.
President Toomas Hendrik Ilves (2006-2016) asutas aastal 2006 Presidendi Mõttekoja, mis tõstatab ja analüüsib ühiskondlikku arutelu nõudvaid küsimusi ja korraldab presidendi kärajate nimelisi väitluspäevi. Aastal 2008 kutsus president Ilves ellu Eesti Mälu Instituudi, mida juhib rahvusvaheline ekspertkomisjon eesotsas endise Euroopa Parlamendi presidendi Enrique Barón Crespoga. President Ilvese ametiajal hakati Kultuurirahastu raames välja andma lisaks hariduspreemiale ka reaalteaduste preemiat. Täna ametis olev riigipea Toomas Hendrik Ilves peab väga tähtsaks emakeele hoidmist, kaitsmist ja arendamist. Aastal 2010 kuulutas Ilves välja uute sõnade võistluse „Sõnaus“. Otsiti vasteid mõistetele, mille tähistamiseks eesti keeles kas sõna veel ei olnud, või oli keerukas sõnalühend või võõrsõna. Nii sai näiteks sõnast „jätkusuutlik“ kestlik, sõnast „infrastruktuur“ taristu ja sõnast „doggie bag“ penipaun.
Eesti ei ole üksnes Tallinn. Just seetõttu muutis president Ilves Eesti Vabariigi aastapäeva pidustuste traditsioone ning tõi sünnipäevapidustused rahvale lähemale. Alates 2007. aastast on korraldatud aastapäeva vastuvõtte erinevates Eesti linnades, sh Tartus ja Jõhvis. Aastast 2008 hakati korraldama ka sõjaväeparaade erinevates Eesti linnades: 2008. aastal Pärnus, 2009 Narvas, 2012 Tartus.
2007. aastal algatas president Toomas Hendrik Ilves parlamentaarse Eesti riigipea pädevust puudutava põhiseaduse muutmise, millega kaitseväe juhataja ja kaitseväe juhtkonna nimetab ametisse valitsus, mitte enam president. Riigikogu võttis muudatuse vastu ning see hakkas kehtima aastal 2011.
President Ilvese ja tema meeskonna viimaseks suuremaks ettevõtmiseks on Rahvakogu kokkukutsumine, mille eesmärk on osalusdemokraatia edendamine ning kodanikuühiskonna arendamine. Kui kodanik väljendab ühiskonnaelu asjades oma arvamust üksnes kord nelja aasta järel valimiste päeval, kuid vahepealsel ajal on vait, siis on olemas oht, et võim võõrandub rahvast. See oleks kahjulik Eesti demokraatlikule arengule. Rahvakogu üheks ellukutsujaks oli Eesti Koostöö Kogu (juhataja Olari Koppel, president Ilvese nõunik aastatel 2006-2012). Tublit tööd rahva kaasamisel mõttetalgutesse teeb presidendi õigusnõunik Ülle Madise, kes kord nädalas juhib raadios „Kuku“ Eesti Koostöö Kogu erisaadet, milles analüüsitakse võimu ja vaimu vahekorda ning demokraatia arengut Eestis. Rahvakogul esitatud ettepanekud on hetkel läbitöötamisel riigikogus. Jääb vaid loota, et Riigikogu rahva ettepanekuid kuulda võtab. Eesti Koostöö Kogu annab välja ka „Eesti Inimarengu Aruannet“, mis keskendub kõikidele tähtsamatele Eesti arengusuundade analüüsile ning mille üle toimub igal aastal sisuline arutelu kõrgeima võimu tasandil – Eesti Vabariigi Riigikogus.
Presidentide abikaasade toetav ning innustav roll
Lennart Meri abikaasa Helle Meri on elukutselt näitleja. Ligi 20 aastat mängis ta Eesti Draamateatri laval Tallinnas, kuid ta on esinenud ka mitmel pool väljaspool Eestit. 6. oktoobril 1992 andis taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimene president Lennart Meri riigikogus ametivande. Sellest päevast peale täitis Helle Meri Eesti riigipea abikaasa ülesandeid, saates president Merit välisvisiitidel ja ringsõitudel Eestis. Helle Meri on otsustavalt kaasa rääkinud presidendiinstitutsiooni traditsioonide loomisel, sh presidendi vastuvõttude ja protokollireeglite väljakujundamisel. Tema südameasjaks said lapsed, kel puudub oma kodu. Helle Meri oli aastaid SOS Lasteküla Eesti Ühingu patroon.
President Arnold Rüütli abikaasa Ingrid Rüütel on folklorist, maailmamainega eesti teadlane, humanitaarteaduste doktor, Eesti Heliloojate Liidu liige. Ta on kogunud ja uurinud soomeugri rahvaste rahvalaule ja -muusikat, organiseerinud rahvusvahelisi teaduskonverentse, koostanud ja toimetanud materjalide ja uurimuste kogumikke, kirjutanud raamatuid, korraldanud folkloorifestivale, osalenud kultuuripoliitikas, juhendanud diplomi-, magistri- ja doktoritöid. Ingrid Rüütel on Rahvusvahelise Fennougristide Komitee liige ja Rahvusvahelise Rahvamuusika Nõukogu (Interternational Council for Traditional Music) eesti rahvussektsiooni esimees. Ingrid Rüütli eestvõttel käivitus 26 aastat tagasi rahvusvaheline folkloorifestival „Baltica“, mis avas tee Eestile kultuuriliseks suhtlemiseks välismaailmaga rohujuuretasandil. Ülemaailmse Folkloorifestivalide ja Rahvakunsti Organisatsiooni (CIOFF) egiidi all toimuv „Baltica“ on sisult haruldane seetõttu, et tugineb eeskätt ehedale pärimusele. Juulikuu alguse esimesel nädalal tuli Eestisse taas kokku üle 2000 laulja ja pillimehe mitmest riigist ning rohkearvulised pidustused toimusid kõikjal Eestis.
Vabariigi Presidendi Toomas Hendrik Ilvese abikaasa Evelin Ilves on Eestit tutvustava hüüdlause ja logo “Welcome to Estonia” idee autor. Bränd on edukalt läbi löönud nii Eestis kui ka kaugemal. Evelin Ilves on elukutselt arst. Võib arvata, et just seetõttu pöörab ta oma avalikes esinemistes erilist tähelepanu tervisele. Ta on algatanud ja vedanud mitmeid arutelusid tervisliku toitumise teemal. Selle tulemusena on mõnedki ettevõtted Eestis loobunud tervistkahjustavatest toorainetest (näiteks transrasvad), mida kasutatakse maiustuste valmistamisel. Evelin Ilvese südameasjaks on olnud samuti laste koolitoit ja selle kvaliteet. Ta seisab selle eest, et koolitoitu võiks valmistada Eestis toodetud värskest lihast ja piimast, mitte sissetoodud külmutatud ja teab kui kaua ladudes hoitud toormest. Tegemist on igati mõistliku ettepanekuga. Probleemi lahendamiseks on ta ühise laua taha kokku toonud talumehed, kokad ja koolijuhid ning üheskoos otsitakse lahendusi. Evelin Ilves on aastaid juhtinud Eesti Olümpiakomitee juures tegutsevat Eesti Rulluisutamise Föderatsiooni, olles selle president. Ta ei istu seal au pärast, nagu mõned juhid, kes mõnda alaliitu küll juhtida tahavad, aga ise on kehaliselt passiivsed. See-eest võib Evelin Ilvest sagedasti kohata sportimas, muuhulgas „kihutamas“ rulluiskudel suisa Tallinna tänavatel. Isiklik eeskuju on alati väärt tegu. Evelin Ilvese algatusel antakse Eestis välja ka noore sportlase preemiat.
Töö presidendi kantseleis nõuab erakordseid inimesi
Riigipea kantseleis töötamiseks on vajalikud paljud isikuomadused: eeskätt tingimusteta armastus oma maa, rahva ja presidendi kui institutsiooni vastu. Reeglina on kõik kantselei töötajad oma ala hästi tundvad spetsialistid. Nad peavad olema valmis täitma teenistusülesandeid igal ajal ja igas olukorras. Nad peavad oskama jääda tagasihoidlikult varju, olema tasakaalukad, mõistvad ning vaoshoitud. Eesliinil olles peavad nad alati teadma ja arvestama tõsiasjaga, et me elame infoühiskonnas ning maailm meie ümber on pidevas muutumises.
Oleks ülekohtune ümber jutustada Vabariigi Presidendi Kantseleis töötanud või hetkel töötavate inimeste mõtteid oma tööst, seetõttu toon lugejani vahetult mõned valitud tsitaadid raamatu „VPK“ autoritelt.
Mart Soidro (president Meri konsultant 1992-1993): „Algatuseks kääris Lennart käised üles ja teatas, et nüüd tuleb tööle hakata. Selgus, et üks turvamees oskab fakse saata – ta pandi kohe faksimasina taha. Teine turvaja teadis midagi arvutist ning töö oli varnast võtta. Autojuht oli masinakirjutaja ning ülemnõukogu esimehe endine sekretär tõlk. Üks turvamees pesi esialgu nõusid. „ Meil oleks veel inimesi vaja“ vaatas Lennart lootusrikkalt ringi. Aga inimesi rohkem ei olnud, üksnes kole ja kõle oktoobrikuu tuul ulgus ukse taga. Samas ei unustanud president oma põhiseaduslikku institutsiooni: Esimene aumärk tuleb anda Ernst Jaaksonile ja teine Arnold Rüütlile.“
Vaike Siirus (asjaajamise konsultant ja nõunik aastast 1992): „Alguses oli üks küsimus – missugune õigusakt millisel puhul vormistada. Missugune peab välja nägema presidendi õigusakti kirja plank? Millisel paberil? Kas riigivapp plangil peaks olema lihtne must- valge, värviline või hoopis reljeefne ning kas see peaks asetsema plangi ülal keskel või vasakul? Nii mõnigi dokument jõudis adressaadini enne, kui juristid jaole said ja presidendile selgitasid, mis nimetus presidendi allkirja kandval ametipaberil konkreetsel juhul olema peaks. Ka sekretärid hakkasid pidama päevikut, et presidendi helistamisi ja käimisi üles tähendada ning oma tööjärg järgmisele vahetuse üle anda. Kuna president on president kakskümmend neli tundi, siis on ka sekretärid Kadriorus vaheldumisi valves ööpäev läbi. Kui 1992. aasta lõpuks hakkasid välisriikidelt saabuma esimesed jõulu- ja uusaasta-kaardid, selgus tõsiasi, et sellele ei oldud kõige muu hulgas veel jõutud mõelda. Ühest raamatupoest leiti siiski sobilik kahepoolne postkaart Mare Vindi graafikaga ja see oli president Meri ja tema kantselei esimene jõulukaart“.
Mall Gramberg (õigusosakonna juhataja 1995-2009, siseosakonna juhataja asetäitja aastast 2008): „Algselt, kui õigusosakond moodustati, pidi see aitama õigusnõunikku ühe põhiülesande täitmisel – seaduste põhiseaduse vastavuse hindamisel. Kõige esimene tagasilükatud seadus, millega mul tuli esimest korda riigikohtusse Vabariigi Presidenti esindama minna, oli mittetulundusühingute seadus. Seadus ei lubanud alaealistel ilma vanema nõusolekuta ühingutesse astuda. See oli aga vastuolus ÜRO Lastekaitse Konventsiooniga. Ma olen võib-olla üks väheseid, kes oma ametikoha järgi on sunnitud kõik Eesti Vabariigi seadused läbi lugema. Kui võeti suund Euroopa Liiduga ühinemisele, siis tuli väga kiire aja jooksul vastu võtta arvuliselt väga palju seadusi. Kõige rohkem on mul korraga käes olnud 49 või 48 seadust, mis tuli kahe nädala jooksul läbi töötada ja presidendile ettepanekud teha. Teatavasti on presidendile antud põhiseadusega seaduse osas otsuse tegemiseks aega 14 kalendripäeva, kuhu lähevad sisse kõik laupäevad ja pühapäevad, riigipühadest rääkimata. Meie kõige suurem tööaeg on tavaliselt enne Jõule ja enne Jaanipäeva, kui riigikogu lõpetab tegevuse ja kogu oma „toodangu“ siis Kadriorgu saadab.“
Mailis Neppo (president Meri konsultantsekretär 1997-2002, president Ilvese nõunik aastast 2006):
„President Meriga töötades oli kantselei üks minu esimesi töökohti. Võin julgelt öelda, et president Meri kasvatas minus kodanikku, oma sihikindluse ja jäägitu usuga Eestisse pani ta kõik enda ümber olevad inimesed tööle ja ennast ületama. President Ilvese meeskonnaga liitudes sain ma ainult rõõmustada. President Ilvese analüütilisus ja avatud maailmavaade on avardanud ka minu mõttemaailma. Teist nii hingega Eesti küljes olevat inimest ma ei teagi. President Ilves on Kadriorgu toonud uusi tuuli. Paljude kohtumiste juurest on kadunud punased vaibad ja liigesed tseremooniad, aja jooksul jäigastunud protokollilised käigud on saanud uue hingamise. President Ilvese üks suuri kirgi on eesti keel. Et rõhutada president Ilvese huvi reaalteaduste vastu, sai loodud uus preemia selle valdkonna tunnustamiseks … Üks joon, mis kindlalt ühendab kantseleis töötamise eri perioode, on võime iseenda ja ümbritseva üle naerda.“
Ebba Rääts
