Viido foto
Ühel õhtul väljas kruusateel jalutades kuulsin ma iga sammuga oma jalgade juurest tulevat imelikku praksuvat häält. Ma märkasin, et sõidutee oli täis tuhandeid tigusid. Lähemal vaatlemisel märkasin, kuidas nende väikesed pead sirutusid ettepoole ja nende seljataha jäi limarada. Ma oleksin võinud seda looklevat rada järgida kogu avatud sõiduteel. Alandlikud aedteod on kõige tavalisemaid vaatamisväärsusi Eesti maaelus, kuid kui palju me tegelikult neist teame?
On olemas kolme liiki tigusid: need, kes elavad magevees nagu järved ja tiigid, neid nimetatakse mageveetigudeks; meriteod elavad meres ja maismaateod, kelle pärast ma muretsesin kruusateel, elavad maal. Teo alumist kehaosa nimetatakse jalaks. Jalas on palju lihaseid, täpselt nii, nagu meie kehal. Kui lihased töötavad ehk tõmbuvad kokku, siis tigu suudab liikuda. Maismaateod saavad mööda vart, seina vms üles ronida, ilma et nad saaksid viga, kuna nad on kaitstud lima poolt, mida nad toodavad. Kui vaadata, kuidas tigu liigub teravat serva pidi, siis võib näha, kuidas ta suudab oma keha ümber pöörata sellel serval nii, et ta seda serva kehaga ei puudutagi, sest eraldunud lima võimaldab tal seda teha.
Te ehk ei usu, aga teol on olemas ka hambad. Tavalisel aiateol on neid tuhandeid.
Teod on peaaegu pimedad ja neil ei ole kuulmisorganit. Aga neil on suurepärane lõhnataju. Toidulõhna tunnevad nad mitme meetri pealt, mis nende väiksust arvestades on märkimisväärne kaugus.
Maismaatigudel on silmad. Teine paar kombitsaid on lõhna tajumiseks ja kom pamiseks. Maismaatigu võib välja paisata mitu kombitsat, seda vastavalt sellele, mis tema ümber toimub. Tigudel on ka aju, mis jaguneb neljaks osaks.
Teod on kolm kuud talveunes. Talveunne vajunud tigusid võib leida puuplankude alt, puudelt või aialippidelt. Neid sellises olukorras leides ei maksa arvata, et nad on surnud.
Tigudel on palju vaenlasi: mardikad, kanad, pardid, haned, linnud, kärnkonnad, kilpkonnad ja maod, kes kõik neid söövad. Põllumeestele ka teod ei meeldi. Paljud aiapidajad on leidnud igasuguseid võimalusi, et peatada tigude söömaretked nende köögiviljade kallal.
Vaadates tigusid teel päikesevalguses ei saa ma muud kui mõtelda Tartu maratonile, kus inimesed samamoodi konkureerivad üksteisega nagu need siin kruusateel. Siin tahavad teod jõuda ühes tükis teisele poole teed. Nende limatee paneb mind mõtlema, kuidas mõned inimesed jätavad endast samuti jälje enda järel oma tegudest.
Püüan olla ettevaatlik ja mitte astuda tigudele, aga on üha raskem sellest hoiduda ja ma kuulen mõttetut praksumist oma jalgade all.
Viido Polikarpus
