Eestimaale on jõudnud ilus kevad, mis on olnud meie esivanemate jaoks see tõeline uue aasta alguse aeg. Kevadel tuleb olla aktiivne ja panna kasvama kõik see, mille vilju soovime sügisel korjata.
Vaadates tänast Eesti peavoolumeediat, siis on kevad koos lume sulamisega toonud meile meediatarbijatele üpris kurva pildi, sest meie meedia peavoolu katnud lumekihi alt on hakanud välja tulema seal peidus olnud nähtused, mis ehmatavad meedias igapäevaselt ka toimetajaid endid.
Meenutades üht vana muinasjuttu, mitte enam lapsesuu ei ütle, et meie meedia kuningad on paraadil alasti, vaid seda julgevad välja öelda ikka enamad meediatarbijad ja juba ka meediategelased ise. Eesti Vabariigi presidendi üleskutse – et ta kuulutab riigis lisaks raierahule (et metsaelanikud saaks suurema segamiseta oma järglasi sigitada ja nende eest hoolitseda) välja ka meediarahu, mida ta ise nimetas viharahuks.
Nüüd kui avalikõigusliku meedia juhid on asunud ellu viima presidendi suunist, on osa meedias tegutsejaid imestunud, et vihakõnede piiramise üleskutse puudutab ka mõningiad nende kõige agaramaid kolleege. Samas on lapselegi selge, et kui õues koerad purelevad, siis tuleb kiire lahenduse leidmiseks pooled üksteisest eraldada. Sama asjaga tegelevad meie kohtunikud, kui kellegi pereelu läinud nii käest ära, et on tekkinud suhtluse võimatus, kus verbaalne suhtlus muutub laussõimuks või siis järgmises astmes, kus minnakse suhete selgitamisel üle füüsilisele arveteõiendamisele, abivahendiks rusikad või pannid.
Meediasõdade kangelased on jäänud kevadele veidi jalgu, sest eestlane läheb kevadel maale ja seal ümbritseb teda loodus, kus kevades on armastus ja positiivne tulevikupilt. Maale kaasavõetud raadiost kostev räme sõim ning katsed ikka vingemalt üksteist üle trumbata, löövad meediatarbijat eriti valusalt kõrva pihta.
Mis siis on tänases Eesti ühiskonnas juhtunud? Esiteks on sassi läinud arusaam, mis vahe on sellel, kas ajakirjanik töötab erameedias või avalik-õiguslikus meedias. Eesti ühiskond on veel ajalehe, raadio ning televiisori usku. Seega, need ajakirjanikud, kes kannavad ERR logo, peaksid alati endale meenutama, et nad töötavad meediakontsernis, mis kuulub Eesti rahvale, sest maksumaksja finantseerib nende tööd.
Teiseks, olen nõus kogenud ajakirjanikuga, kes esitas küsimuse, et aeg oleks järele vaadata, mis ikkagi toimub meie avalikõiguslikes ülikoolides tulevaste ajakirjanike õpetamises. Mida neile ikkagi õpetatakse ja kust on terve põlvkond noori ajakirjanikke saanud sellise vaimse orientatsiooni, mis eetris- ja paberväljaannetes meenutab kangesti kunagiste ideoloogiatöötajate sõnakasutust.
Tahakski siin meenutada hea sõnaga kunagist ajakirjanike õpetajat Juhan Peeglit, kes režiimi kiuste püüdis Tartu ülikoolis anda oma õpilastele rohkem ajakirjanike professionaalset koolitust ja hoida nad tollaste võimaluste piires võimalikult eemal ideoloogiatöötajaks vormimisest, mida ametlikult tollased ajakirjanduse õppekavad paraku ette kirjutasid. Vanem kolleeg ütleb otse, et tema arvates peaksid tänased ajakirjanike koolitajad nutma, nähes, milliseid ebaprofessionaalseid ajakirjanikke on vahepealsetel aastatel erinevate ametinimede all valmis vorbitud.
Teine probleem on, et ka avalikõiguslikus meedias töötab ajakirjanikena palju inimesi, kellel puudub mingigi erialane ettevalmistus teha ajakirjaniku tööd. On omamoodi märgiline, et ülikoolid nagu häbeneksid koolitada ajakirjanikke, levinud on komplekseriala, ajakirjandus pluss PR, mis pole tegelikult üldse ühildatav. Ajakirjanike ettevalmistuse alla topitakse sotsioloogiat, reklaamindust, ajakirjanik saab olema PR spetsialist, kommunikatsioonispetsialist (lobbyst), sest usutakse, et siis on ülikoolid edukamad oma erialade “müümisel” nooremale põlvkonnale.
Kõik see meenutab mulle ühte vana Muhu mehe juttu, kes aastaid tagasi samasugusel kevadpäeval kurtis mulle, et naabertalus mürises traktor, kes püüdis veel toorel maal kevadkündi teha. Siis vana muhulane ütles, et seda meest nimetatakse küll paberite järgi laia profiiliga traktoristiks, aga põllumees ta pole. Vana põllumees kohe seletas oma arvamust. Hommikul oli see “laia profiiliga traktorist” käinud naabrimehe juures, sest teda vaevas paljude tollaste traktoristide kutsehaigus ehk hommikune kassiahastus eilsest joomingus, ja pakkus pudeli viina eest maakündmise teenust. Eluaeg Muhus elanud taluperemees Ausmeel ei saanud aga noore naabri pakkumist vastu võtta, sest tema ei saanud lasta oma maalappi narrida. Vana Ausmeel teadis täpselt, et maad tuleb kevadel künda siis, kui maa on küps künniks ehk siis, kui pihku võetud muld peos ilusti mureneb, aga ei ole tükkis nagu savi. Vanamees arvas siis, et nädala või kui vahepeal vihma tulema peaks, siis ehk isegi kahe nädala pärast oleks tal künnimeest vaja küll.
Juhan Peegel – kes oli muuseas samuti saarlane – oskas oma õpilastele edasi anda just samasugust kutseoskust ka ajakirjanduse põllu kündmisel. Täna peame aga kriitiliselt tunnistama, et Juhan Peegli järglased ajakirjandusõpetajad pole tegelikult ise ajakirjanikud ja seega neil sellest kutsetööst vahel sarnane arusaam nagu omaaegsel veidi pealiskaudsel laia profiiliga mehhanisaatoril, kes oli küll saanud vanematelt kolleegidelt viinavõtmise harjumuse, aga kelle mõistus ei küündinud selleni, et vanade põllumeestega rääkida ka põllust üldse ja selle harimise eripärast.
Veel üheks suureks teemaks, mis sel kevadel paljude suul, on vabaduse ja just meediavabaduse teema.
Tulles tagasi kogenud ajakirjaniku tõdemuse juurde, et osa nende endi arvates “väga teravatest”, tegelikult suhteliselt ühesuunalistest meediategelastest on vist lihtsalt halva lastetoaga ning ehk peredest, kus nende õrnas eas polnud kasvatajatel aega neid enam sülle võtta, kui seda ühe empaatilise inimese kasvatamiseks on tarvilik.
Ajakirjanik, kes juhib saateid, peab olema tasakaalustatud, neutraalne ning kindlasti ka viisakas. Kui ta tahab ise arvamust avaldada, siis saab ta vabas ühiskonnas nagu meie elame, teha seda oma arvamuslugude kaudu. Kuid ajakirjanik ei tohi teha poliitilise või “oma maitse” järgi selektsiooni meedias sõna saajate osas, samuti ei luba ka end ajakirjanikuks nimetamine mõnitada saatesse kutsutut või siis väänata omatahtsi kooskõlastamata pealkirjade lisamise või väga tendentslike vahekommentaaridega intervjueeritavate teksti. Ajakirjanik, kes esindab meediaväljaannet peab vaba ühiskonna reeglite järgi andma vaba sõna erinevate seisukohtade kandjatele ühiskonnas ja kas see meeldib kellelegi või mitte – see tuleb jätta meediatarbija otsustada.
See peaks väga lihtsustatult olema meedia tasakaalustatuse lähtekoht, mille üle viimasel ajal on Eesti ühiskonnas tekkinud vaidlused. Olla räme avalikus meedias pole lihtsalt sama, mis enesekaitseks toodav arvamus, et ollakse lihtsalt “terav” intervjueeritavale küsimuste esitamisel. Selle veelahkme tunnetamise saabki inimene kaasa kas kodust hea lastetoaga või siis hädakorral targa inimesena õpib ära ülikoolis ajakirjanike kutseõppe raames. Kui aga see vahetegemine pole selge, siis meenutab ka nn ajakirjanike töö avalikõiguslikus meedias seda laia profiiliga traktoristi, kes teeb tööd mitte haritud põllumehena, kelle eesmärk on teha põllutöid õigel ajal ja õigel moel, et saada sügisel head saaki, vaid sageli vaid selleks, et saada kätte pudel viina oma kassiahastuse ravimiseks.
See on see palgatöölise mentaliteet, kus ajakirjaniku puhul tekib kahtlus, et ta ei tee mitte professionaalset ajakirjanikutööd, vaid pigem on käepikendus meie igaveste valimiste kampaaniameeskonnale. Olles saanud endale hea palgalise positsiooni meediaettevõttes, kus asutakse nn “torujuhi” positsioonile, et ise “vajaliku suunaga infot edestada piiranguteta ja varjudes apoliitilisuse taha” ja mis veelgi olulisem, surudes poliitilistes mängudes mingid mänguosalised meedia parimast ajast kõrvale või siis püüdes “konkurentidele” anda epiteetide külgeriputamisega juba ette hinnanguid, kes on hea ja kes halb, kes valge või kes must.
Eesti ühiskonna tasakaalustatuse suurendamisel on kindlasti esiteks oluline see “vihavaba sada päeva”, mille president kuulutas üleskutsena ka meie meediale.
Teiseks, täna end meediasõja ohvritena kujutavad tegelased kutsuvad samuti juba üles, et avatud ühiskond toimib oma ideaalis nii, et asjad käivad seaduse järgi sisuliselt, aga ühiskond oskab keerulisi probleeme meedia kaudu käsitleda ühiskonna jaoks veenvalt, et asjad ka näiksid kindlasti seaduslikud.
Pühendan akadeemik Juhan Peegli helgele mälestusele
Peeter Järvelaid
