Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor saavutas märtsikuus Tallinnas eesti naiskooride võistulaulmisel esikoha kõige kõrgemas kategoorias. Naiskoori juht Triin Koch hinnati parimaks naiskoori dirigendiks. Selleks ajaks oli kontsertreis Kanadasse juba korraldamise käigus. Kanada-eestlaste meedias on palju kajastatud sündmusi, mis toimusid Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori kontsertreisi vältel 7. – 22. mail Torontos ja Ottawas. Hiljutises Eesti Elus ilmus kolm artiklit kolmelt erinevalt kirjutajalt; see juba iseenesest peegeldab erakorraliselt tihedat reisiprogrammi.
Kui kahe nädala jooksul oli kontsertesinemisi kogunisti seitse, võiks öelda, et lauldi peaaegu iga päev. Enne lahkumist Tartu College’i üliõpilaselamust Toronto kesklinnas, kus toimus kahe nädala pikkune peatus, laulis naiskoor oma kostitajatele enne lennujaama siirdumist. Viimasel õhtul enne lahkumist laulis koor oma dirigendile Triin Kochile, kes leidis, et sel hetkel polnud temal enam vaja juhatada. Paar päeva varem suutis ka Kanada pealinnas paikneva parlamendi kivine sisemus edastada naiskoori ühtlast kõla.
Võiksime kõrgpunkte loetleda järgmiselt, minnes siinjuures maikuu kalendril vastu normaalset kronoloogilist käiku. Peamine kontsert (dirigent Triin Koch) toimus 15. mail Trinity-United kirikus Torontos naiskoorile ehitatud vastava erivalgustusega laval. Trinity-United asub vaid paari tänava kaugusel Tartu College’ist, mille kultuuriprogrammi muusikaosakond oli nii kontserdi kui kogu kontsertreisi kohalik korraldaja.
Imepärane liikumislavastus eesti rahvamuusikale toimus Toronto Eesti Majas kolm päeva enne peakontserti laupäevase Kevadfestivali raames, kusjuures esimeses osas esinesid kohalikud tuntud jõud. Naiskoori etendus kandis nime ,,Kulla mu sõsarõni”, mis oli kujundatud kooriga kohale saabunud tuntud lavastaja Anne Türnpu poolt.
Kahe suurema esinemise vahel toimusid laulmised emadepäeva jumalateenistuste raames nii Peetri kui Vana-Andrese kirikus. Tartu Ülikooli Akadeemilisel Naiskooril on ulatuslik vaimulik repertuaar. Esitatud naiskoori poolt intonatsioonilise puhtusega, loob selline muusika spirituaalse helimaailma.
Võiks öelda, et kõige tunneteküllasem kohtumine eestlastega Kanadas leidis aset veelgi paar päeva enne mainitud etteasteid. Kontserti Ehatare puhkekodus on raske sõnadesse panna, kuna mõlemad pooled, nii kodumaalt saabunud külalislauljad kui kuulajaskond, leidsid end tihti pisarais.
Nimetamata ei tohiks jätta vastuvõtud nii akadeemiliste organisatsioonide kui eesti laulukooride poolt. Esimene eesti koorilaul Kanada pinnal toimus siiski võõras õhkkonnas, Niagara poolsaarel – veinide maailmas koskede läheduses, kuhu mindi kohe esimesel päeval pärast saabumist.
Oli tihe esimene reisinädal, mis hommikul pärast peakontserti kandus kiirelt Kanada pealinna Ottawasse, kus algas Podiumi nimeline ülemaaline kooride konverents. Eesti naiskoor oli ainus Podiumi ajaloos, mis oli tulnud väljaspoolt Kanada piire. Ettenähtud laulmine oli osa esimesest kontserdist Kanada laulupäevade raames.
Pärast varaõhtust saabumist kohaliku ülikooli internaati (see siis 16. mail), oli ettenähtud meeldiv jalutuskäik Eesti Vabariigi saatkonda, kus saatkonna asjur Riho Kruuv oli korraldanud vastuvõtu. Olgugi et peamine sündmus Ottawas oli pooletunnine kontsertesinemine Knox Presbyterian kirikus, leidus järgmisel hommikul aega – enne kontserti – külastada Kanada Parla-mendi peahoonet. Vastuvõtja ja tunnipikkuse külaskäigu juhendaja oli riigikogu juht ja kabineti liige Peter Van Loan, kellel endal on samuti eesti päritolu.
Pärast kontserti oli kohtumine kohalike eestlastega lähedalasuvas restoranis.
Järgmisel päeval Lord Elgini hotellis toetas naiskoor oma dirigenti, Triin Kochi, kes juhatas tunniajalist õpituba eesti koori-muusika teemal.
Teel Ottawast tagasi Torontosse toimus vahemaal asuvas Trentoni linnas kahetunnine peatus kontsertreisi kohapealse asjaajaja Andres Raudsepa kodus, kus lauldi tema abikaasa Margale, kes oli valmistanud vastuvõtu.
Saabumine Torontosse enne hilisõhtut võimaldas kooriliikmetel valmistuda järgmise päeva lühireisiks ja kontsertreisi viimaseks etteasteks Kanada pinnal.
Kui kahe nädala jooksul (7. – 22. mail) oli kontsert-esinemisi kogunisti seitse, võiks öelda, et lauldi peaaegu iga päev. TÜAN saabus Kanada pealinnast tagasi Torontosse 19. mail. Järgmisel hommikul,. 20. mail, algas paari tunni pikkune bussisõit Torontost Seedriorul paikneva lõuna-Ontario eestlaste ,,eesti küla”, pidupaiga ja noorte suvekodu poole. Pärast lahkelt pakutud lõunat toimus lühike tseremoonia ülemere eestlaste kõige markantsema mälestussamba ees. Seedrioru on paik, kus paguluses peetud on kõige rohkem laulupäevi – ka laulupidusid – Põhja-Ameerikas. Õhtupoolikul toimus kontsert – viimane Kanada pinnal aga seejuures eestlaste maa-alal. Pärastine ühislaul lõi meeleolu, mis ei lubanud ettenähtud kellaajal tagasi Torontosse pöörduda.
Kerkib küsimus: Kas see, mis toimus kahe nädala vältel, lihtsalt juhtus, nagu võiks arvata nii mõnigi pealtvaataja või oli tihedal kontsertreisil disain? Milline on loo sündmuslik taust? Millised olid peamised tõuked ja tegurid?
Kõigest sellest võiks kirjutada romaani, aga peamine tõuge oli isikult, keda võiks samastada Eesti maa ja rahva südamega. Ainus kooriliige, kes laulis kaasa, kui naiskoor võitis esimese koha Riva del Gardas Itaalias a. 1990, Mae Juske, oli Kanada kontsertreisi süda ja hing. Kui etnograafilise muuseumi ja Hellenurme vesiveski pidaja Lõuna-Eestis Valgamaal, sõidab Mae kaks korda nädalas Tartu naiskoori lauluharjutustele. Seal leidis ta oma visioonile küllalt uskujaid, kes nõustusid, et sõit Kanadasse võiks olla realiteet.
Seemned pandi mullapinda 2011 a. varakevadel. Ettepanekud kanti ette hilissuvel. Kontsertreis kujundati Kanadas. Peamine mõjutav tegur oli öömaja küsimus 45 koorilauljale. See ja olemasolevad Toronto eesti kooride kevadised kontserdid määrasid ka naiskoori etteastete kuupäevad. Tartu College oli valmis pakkuma eriliselt soodsaid suvehindu juba teisel maikuu nädalal. Järelikult pandi kinni ka kohad esinemiseks – 12. maiks, päev enne emadepäeva, suur saal Eesti Majas ja järgnevaks teisipäevaks avar ooperiteater Toronto Ülikooli muusikafakulteedis. Kui naiskoori reisijate arv langes 33 peale, leiti peamiseks kontserdiks uus ning sobivam asukoht. Seedrioru ja seal paiknev tuntud mälestussammas moodustasid reisiraamatu viimase peatüki. Need kolm tegurit – kodu (Tartu College), peamised etteasted, reisiloo lõpp – osutusid disaini aluseks, niiöelda kondiks ja luuks. Ülejäänud sündmused – liha ja tuiksooned – kord libisesid, kord suruti paika.
See, millest kujunes globaalsete eestlaste esindamine koorilaulu konverentsil Kanada pealinnas, oli alguses juhusemäng – olla õigel ajal õiges kohas. Naiskoori tegevust oli vaja reklaamida ka Kanada laulukooride liidu juures – nii internetis kui ringkirjas. Reet Lindau Voksepp, üks esimestest, kes avaldas soovi olla abiks kohaliku korralduse juures (Tartu College’i muusika osakond), võttis vastava organisatsiooniga (Choirs Ontario) ühendust ja maksis eesti kooride eest liikmemaksu, olles ise Eesti Lauljate Liidu Põhja-Ameerikas esinaine. Temalt äkki küsiti, kas naiskoor Eestist on valmis esinema suurel kooride konverentsil, kuna naiskoor Newfoundlandist pidi äkki konverentsist loobuma.
Majanduslik toetus tuli Eestist, peamiselt Tartu Ülikoolilt, kes kattis majutuse Torontos ja kontserdi asukohaga seotud kulud. Rändlinnud katsid suurema osa reisikuludest, kusjuures koori oma kassa oli lauljatele toeks. Tartu College Torontos, mille ehitises naiskoor viibis, mängis olulist rolli, kuna selle organisatsiooni muusikaosakonnast sai nimeline kohapealne organiseeriv ühik. Seega kaeti nii reklaami kui mõnegi kohapealse sündmuse kulutusi.
Tagasiside kooriliikmeilt peegeldab hämmastust eestlaste kogukonna vitaalsuse üle. Külalislahkus avaldus mitmel moel – võiks tuua esile kolm toitva sisuga täidetud hiigelkandikut, mille valmistas Eesti Maja kohvik Ottawa maanteereisi puhul. Kui vastuvõtud kõigi kolme Toronto laulukoori poolt alustasid suhete loomist, siis vastuvõtt Seedriorul aina kinnitas seda. Keegi ei tahtnud lahkuda orupealsest majast ja kaaseestlastest, kes lauljaid nii entusiastlikult vastu võtsid. Lehvitavad käed ja avarad naeratused, mis lahkuva bussi aknast välja ulatusid, jätsid kõigile sügava mälestuse nii viimasest kontserdist kui kogu kontsertreisist.
Andres Raudsepp
