Välisminister Urmas Reinsalu Tartu rahu 100. aastapäeval
Välisminister Urmas Reinsalu tähistas Tartu rahu aastapäeva ühise töölõunaga, kus osalesid Läti välisminister Edgars Rinkēvičs, Soome välisminister Pekka Haavisto ja Poola välisminister Jacek Czaputowicz. Töölõunal arutasid ministrid regioonile oluliste teemade edendamise võimalusi, sealhulgas koostööd transatlantilistes suhetes, idapartnerluses, Euroopa Liidu laienemises, Euroopa Liidu pikaajalise eelarve kokkuleppele jõudmiseks. Samuti puudutati Kolme Mere Algatust, ÜRO Julgeolekunõukogu teemasid ning arenguid Iraanis ja Iraagis.
Foto: R. Pajula / Välisministeerium
4. detsembril 1919 hinnati rahuväljavaateid järgmiselt:
„Kas midagi välja tuleb – teadmata. Kindel, et enamlased tahavad rahu, aga niisamuti, et nad tahavad rahu mitte rahu pärast, vaid mõne teise eesmärgi kättesaamiseks.
Kui need tingimused, mis meie ette paneme ja millest me loobuda ei saa, nende eesmärkide kättesaamist ei võimalda, siis näib, et läbirääkimistest ühtegi välja ei tule. Meile aga rahu on hädasti tarvis tema enese pärast.“ Nii kirjutas Jaan Poska avameelselt oma tütrele Xeniale.
Kuid meie sõdurite vaprus, rahva vabadusetahe ja läbirääkijate kindlameelsus viisid sihile.
100 aastat tagasi lõpetas Eesti ja Nõukogude Venemaa sõlmitud rahuleping 431 päeva kestnud Vabadussõja.
Mälestame täna kõiki neid, kes 1918. aasta veebruaris väljakuulutatud riigi meile kindlustasid.
Oleme üle aegade tänulikud neile riikidele ja välismaa vabatahtlikele, kes Eestile Vabadussõjas appi tulid – otsustaval ajal Tallinna reidile saabunud Briti kuningliku sõjalaevastiku eskaadrile ning Soome, Taani ja Rootsi vabatahtlikele.
Niisamuti Läti kaitsevägi, Vene valgekaartlased ja ingerisoomlased võitlesid meiega õlg-õla kõrval.
Rahulepingule andsid Eesti poolt allkirja Jaan Poska, Ants Piip, Julius Seljamaa, Mait Püüman ja Jaan Soots.
Palun teid tõusta ning austada vaikusehetkega Vabadussõjas võidelnute ja rahulepingu sõlminud Eesti riigimeeste mälestust.
Tartu rahuleping lõpetas sõja ning andis Eesti rahvale aegumatu enesemääramisõiguse rahvusvahelise õiguse subjektina.
Rahuleping oli aluseks laialdasele Eesti tunnustamisele iseseisva riigina.
Tartu rahulepingul oli teedrajav tähendus maailma rahvusvahelise õiguse süsteemis, sest tegemist on esimese rahvusvahelise aktiga kogu maailmas, kus kasutati sõnaselgelt rahvuse enesemääramisõiguse mõistet.
Nii Tartu rahuleping kui ka selle eeskujul sõnastatud lepingud Venemaa ning tema naabrite Leedu, Läti, Soome ja Poolaga kujutasid olulist sammu rahvaste enesemääramisõiguse saamisel rahvusvahelise õiguse osaks.
Mul on heameel täna tervitada siin saalis meie rahvast tänasel suurpäeval austavaid Soome, Läti ja Poola välisministreid.
Tartu rahuleping ei ole lihtsalt 100 aastat tagasi sõlmitud rahuleping, see on meie riikluse lähtepunkt.
Loen ette Tartu rahulepingu artikkel kahe:
„ARTIKKEL II.
Minnes välja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahtilöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest, tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad.
Eesti rahvale ja maale ei järgne endisest Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu.“ Tsitaadi lõpp.
30. jaanuaril tegi Venemaa Föderatsiooni välisministeerium ametliku avalduse, milles osundati: „Eesti kui riik, mis eksisteeris perioodil 1918–1940, kaotas rahvusvahelise õiguse subjekti staatuse NSVL-i koosseisu astumise tõttu ja Tartu leping kaotas jõu, sest mõlemad pooled, sellele allakirjutanud, osutusid rahvusvahelise õiguse ühe subjekti – NSVL-i – koosseisus olevaks.“
Ning see avaldus jätkub, tsiteerin: „Erinevalt Vene Föderatsioonist (NSVL-i järglasest) on tänane Eesti uus riik, mis moodustus Nõukogude Liidu lagunemise tõttu, olles üks selle õigusjärglastest ja tunnustatud rahvusvahelise kogukonna poolt just sellisena.“ Tsitaadi lõpp.
Iga sõna selles seisukohas on vale.
Eesti Vabariigi positsioon on olnud ja jääb selgeks: Tartu rahuleping kehtib ja seda ei muuda meie riikluse jaoks tõsisasi, et seda rikkus Vene Föderatsiooni õiguseellane kommunistlik Nõukogude Liit Eesti Vabariigi õigusvastase anneksiooniga 1940. aastal.
Teiseks, Eesti Vabariik, mis taastas oma iseseisvuse 1991. aastal, on õiguslikult samane Eesti Vabariigiga, mille lõi meie rahvas enesemääramisõiguse alusel 1918. aastal.
Eesti okupeerimine kommunistliku Nõukogude Liidu ja natsliku Saksamaa poolt Molotovi-Ribbentropi pakti salaleppe järelmina tähendas viiendiku meie rahva kaotust.
Eesti Vabariik peab oma rahvusvahelis-õiguslikes sammudes silmas õigusliku järjepidevuse põhimõtet ning lükkab tagasi selle vastase käsitluse.
100 aastat tagasi võeti teade rahu saavutamisest Eestis vastu suure rõõmuga, kuid rahulikult. „See keskööl sündinud rahu ei ole juubeldamise rahu, vaid rahu ausa ja raske töö järele, ta on töömehe rahu,“ on öelnud Ants Piip.
Eesti usub, et riikidevaheline stabiilsus tugineb kokkulepetele, millest osapooled kinni peavad.
See eeldab rahvusvahelisele õiguse üleüldist austamist ja esiplaanile seadmist kõigi rahvaste poolt, sõltumata nende ajaloost, suurusest või tugevusest.
Meil kui anneksiooni üle elanud rahval on ühistel reeglitel ja rahvusvahelisel õigusel põhineva maailmakorraga lähedasem ja isiklikum suhe kui mitmel teisel riigil, ning meie jaoks on selle suhte keskmes Tartu rahu.
Seepärast on reeglitele tugineva maailmakorra kaitsmine ka meie lipukiri ÜRO Julgeolekunõukogus, mis on sellise maailmakorra kõige autoriteetsem tagatis ja kuhu Eesti kuulub valitud liikmena järgmised kaks aastat.
Nagu Vabadussõjas, ei saa me ka nüüd jääda üksi. Ainult koos liitlastega saame kaitsta oma vabadust ja väärtusi, mida kalliks peame.
Rahulepingu tutvustamise lõppsõnas ütles Jaan Poska: „Nüüd, kus rahuleping veel mitte täidetud ei ole ja kus sõda ümberringi möllab, nüüd ei pea meie mitte üksi oma sõjariistade võimu katsuma hoida, vaid meie peame kõik selleks tegema, et seda võimu suurendada.
Sest ei kindel või olla oma iseseisvuses riik, kes seisab niisuguste kardetavate naabrite läheduses, ta peab igal ajal valvel olema.
Seepärast ma usun, et mina ei eksi, kui ütlen: maitskem küll rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu.“ Tsitaadi lõpp.
Need olid Poska viimased sõnad 100 aastat tagasi peetud ettekandes.
Saatku need sõnad meid ka edaspidi, kui seisame silmitsi oma tulevikuga.
Täna, Tartu rahu suurpäeval, seame sisse uue traditsiooni ning austame Jaan Poska tänumedaliga inimesi, kes on seisnud Tartu rahu põhimõtete eest maailmas.
Olen annetanud esimesed Jaan Poska medalid kahele mehele, kes kehastavad meie rahva vabaduseiha ja vaprust: Mart Niklus ja Enn Tarto. Olgu nende meeste vaprus ja üleelamised meile kinnituseks, et me ei reeda Tartu rahu põhimõtteid.
Mehed, kes ei leppinud Tartu rahulepingu rikkumisega Nõukogude Liidu poolt ning võitlesid okupatsiooniaastail oma vaimujõuga meie esmasünniõiguse ja tõe eest.
1979. aastal olid nad Balti Apelli allakirjutanute seas. Selles toonasele ÜRO peasekretärile esitatud dokumendis nõuti Balti riikide annekteerimise lõpetamist ning tuletati meelde 1920. aastal sõlmitud Tartu rahulepingut ja selle artikkel kahte.
Ainult jumaliku ettehoolduse ja visa vaimu tõttu ei jätnud nad oma elu nõukogude koonduslaagritesse ja on täna meiega.
Ajaloo irooniana kuulas justiitsroimar Erich Vallimäe meie vabadusvõitlejaid represseerides üle raugaeas Vjatšeslav Molotovi, et saada poliitilises kohtuasjas selgust Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide olemasolu kohta.
Ma palun auhinda vastu võtma Enn Tarto ja Mart Nikluse.
Andku taevad meile jõudu!
Tänan teid!
