Tuleviku uurimine on nagu mingi kõrgemat sorti jama. Tulevikku veel ei ole, ja kui see on olemas, siis ei ole enam tulevik. Tulevikuteadus ehk futuroloogia, mis on sotsioloogia haru, uurib järelikult ja tegelikult midagi, mida ei ole olemas. Isegi kui saab uurida mittemidagi, võib tulemus mõnikord minna täppi – nagu kaardimooridelgi. Just nagu optimistid eelistavad näha väljapääsu augu äärtest, kuna pessimistid näevad eelkõige kohutavat auku, nii rõhutavad ka futuroloogid täideläinud ennustusi, nende kriitikud aga luhtaläinuid. Õigust jääb üle piisavalt mõlemile poolele.
See on lihtsustatud vaatekoht, mida futuroloogidel kindlasti on kerge paljude sügavteaduslike argumentidega ümber lükata. Nad lähtuvad normaalsest arengust, mida aga kõige rohkem on muutnud ebanormaalsed. Unustavad üllatused, nagu näiteks N. Liidu varingu, mida nad pidasid kas või võimatuks, naeruvääristades selle ootajaid ja lootjaid, kellel üldiselt polnud nendele vastavat teoreetilist eelharidust. Futuroloogid lasevad end üllatada ka kriisidest. Paremini on aga gardeeritud sajaprotsendilised pessimistid, kes kogu aeg näevad ette kõige kohutavamat tulevikustsenaariumi. Kas või maailma lõppu, vahel koguni kindla päeva ja kellaajaga. Neid ei kõiguta miski, kui üks ennustus ei lähe täide, leitakse seletus ja uus viimnepäev. On raske leida kuldset keskteed. Mineviku futuroloogideks võib nimetada vandenõuteoreetikuid, kes on aga laiahaardelised, embavad nii minevikku kui ka olevikku ja tulevikku – kõik kõigutamatudes raamides.
Loomulikult on meil kõigil tulevikuvisioone, isiklikul ja tagasihoidlikumal taustal. Eestlased on tavaliselt maapinnale ligemal, nende unistused ei tõuse pilvedesse. Katsutakse kahjuks tihti piiratud võimaluste kohaselt parandada olevikku, mis tooks endaga kaasa ka parema tuleviku. See tagasihoidlikkus ilmneb samuti keeles, grammatikas puudub teistele keeltele omane tulevikuvorm – futuurum. Tulevikule viidatakse abisõnadega. Eestlastel on aastasadade jooksul nagunii olnud piiratud tulevikuvõimalused. Neid on tugevalt mõjutanud ja muutnud süsteemi vahetused ja sõjad. Viimase maailmasõja põgenikud olid vastu tahtmist sunnitud muutma oma tulevikuvisioone ja võõrsil otsima uusi lahendusi.
Teaduslike futuroloogidega konkureerivad poliitilised. Neil on pealegi see eelis, et nad ei sõltu teaduslikest teoreetilistest reeglitest, vaid võivad lubada ja ennustada kõike. Pärast võimu saavutamist aga palju unustada – kuni järgmiste valimisteni. Nende ideaaliks on ühiskond kergeusklikest idiootidest, sest vanas Kreekas mõisteti idioodi all kedagi, keda ei huvitanud kõrgemad asjad ja eesmärgid. Nii olid nad ja on veelgi eriti lühikese mäluga kergeks saagiks ja heaks toeks poliitilistele futuroloogidele.
Tulevikuteadlased lähtuvad kaasaja faktidest, mis eeldavad arengut. Kuigi see võib olla taandareng, on peamine suund progress. Selle mõistmine on tihti erinev, mis ilmneb parteide programmides. Tavalisel kodanikul on raske mõista nende ulatust, veelgi vähem läbi näha peidetud sõnumeid ja varjatud motiive. Tulemuseks võib olla valitsus, millega ei olda rahul, aga mis tugineb piiratud arusaamisele, nii et võib väita, et see on valijaskonna enda süü – omad vitsad peksavad.
Meie elu kulgeb tuleviku suunas. Et aeg on seisma jäänud, on ainult stagnaaja iseloomustus. Lapsepõlves viivad tuleviku suunas unistused, aastate koorma kasvades on veelgi unelmaid – millegi poole rühkida. Sellest saabki tulevik, mis jääb elu lõpul selja taha. Minevik on konkreetne, olevik mõjutatav, tulevik ebakindel. Aga ei saa läbi tulevikuta, selle abstraktsed ja tundmatud teed määravad meie paiknemise inim- ja ühiskonnas. Elu teeb helgemaks optimistlik suhtumine tulevikku, raskendab pessimistlik vingumine oleviku üle ja tagantjärel tarkade minevikukriitika.
Ega targutustest palju targemaks ei saa, kuigi neis võib olla tõe iva. Konkreetselt võiks ju vaadelda eestlaste tulevikuprobleeme. Aastasadu võõrvõimude all keskendus tähelepanu olevikule.
Tulevik terendas ärkamisajal, aga on pärast seda saanud mitmesugused, kohati suurte inimkaotustega vormid. Sihiks oli iseseisvus, aga seda oli raske hoida – mis kehtib ka tänapäeval.
Kellele või millele seda rajada? Kas sõprusele suure idanaabriga, kelle käest saadud peksuga on paljud ära harjunud, EL vahelduvale poliitkorrektsusele või NATO lubatud, aga kogemuste varal ebakindlale tagatisele? Vastus peitub tuleviku teadmatu suunaga pööristuultes.
Kes elab, see loodetavasti näeb. Teistel tuleb leppida olevikuga, mis oli kord ka tulevik.
Vello Helk
