Möödunud sajandi kolmekümnendate alguses oli töötuse määr Kalifornias 29 protsenti. Riik oli vabariiklik, ühtegi demokraati polnud riigiaparatuuri valitud. Kirjanik Upton Sinclair, eluaegne sotsialist, registreeris ennast demokraadiks ning kandideeris kuberneriks. Tema programm oli EPIC—End Poverty in California. Sinclairi kampaania oli algul edukas, aga äge reaktsioon ei lasknud ennast kaua oodata.
Peaosa mängis Clem Whitakeri ja Leone Baxteri äsja-asutatud propagandafirma Campaigns, Inc., mis oli esimene poliitiline nõustamisfirma maailma ajaloos. Kuna Sinclair oli 47 raamatut kirjutanud, siis Baxter ja Whitaker noppisid neist lauseid, mida nad omistasid Sinclairi vaadetele. Nopitud laused, mida kirjanik romaanide tegelastele suhu pani, olid muidugi sisult negatiivsed. Neid taunivaid lauseid avaldas Los Angeles Times iga päev esimesel leheküljel erilises, silmapaistvas boksis, kuus nädalat järjest kuni valimisteni. Olgugi, et Sinclair kaotas, said demokraadid piisavalt hääli, et saavutada koha osariigi poliitikas.
Whitaker ja Baxteri reeglid, mida ka tänapäeva kampaaniad jälgivad, olid lihtsad aga karmid: kui puudub opositsioon, siis tuleb see leiutada; ründama peab ägedalt ja pidevalt, sest enesekaitsega ei võida; sõnum olgu lühike, lihtne, elementaarne, mida peab lõpmatuseni korrutama; kunagi ei tohi seletada ega arutada, sest mida rohkem seletada, seda raskem on võita poolehoidu; nüanss on lubamatu, sest keskmine ameeriklane pole mõtlemisest huvitatud; kunagi ei tohi hoiduda väitlusest, väitluse peab võitma! Keskmisele ameeriklasele meeldib äge võitlus või siis põnev näitemäng. Kui pakud head meelelahutust, tuleb rahvas välja.
Ago Ambre
