Tokyo suveolümpia järelkajad pole veel päris vaikinud, sangarid pole riikide aastalõpugaladel laval veel naeratanud, aga juba on ukse all järgmine olümpia, seekord talialadel. 2.-20. veebruaril 2022 Pekingis, esimesena nii suve- kui talimänge korraldavas linnas. Aega on seega vaid mõni päev rohkem kui kuu. Sportlased atra seada enam ei jõua, nüüd on aeg tuld anda.
Eesti kavatseb Pekingisse saata 20 suusatavat või uisutavat sportlast. Paraku ei saada neid president Alar Karis, kes liitus poliitilises boikotis paari suurriigi ja Läti ning Leedu presidentidega.
Eesti suurim lootus on nagu eelmiste, 2018. aastal Koreas korraldatud mängudegi eel trikisuusataja Kelly Sildaru. Toona oli pargisõidu nooruke maailmavalitseja sunnitud olümpiast (ja ilmsest medalist) vigastuse tõttu loobuma. Nüüdki oli Kellyl nii sportlikke kui perekondlikke traumasid, samuti keskendus ta gümnaasiumi lõpetamisele, ent ometi tõestas 19-aastane neidis, et on endiselt tipptegija. Alles on Kelly mitu vana rivaali, uueks täheks on tõusnud hiinlane Gu, ent MK-etapi pargisõidu Austrias võitis just Sildaru. Ja saavutas hiljuti USAs Copper Mountainis rennisõidus ehk alal, millel oli 2019 maailmameister, MK-etapil kolmanda koha. Ootame Pekingist vähemalt üht medalit!
Järgmiste eestlastena on maailma talisporditipu lähedal kiiruisutaja Marten Liiv ja kahevõistleja Kristjan Ilves. Hollandis Heerenveenis elav ja treeniv Liiv on tänavu uuel tasemel – püstitas nii 500, 1000 kui 1500 meetri distantsil Eesti rekordid, oli Salt Lake City 2002. aasta olümpiaovaalil peetud MK-etapil oma trumpalal 1000 meetris kuues ja nädal hiljem Calgary jäähallis koguni viies. Viies oli Liiv ka mullusel MMil, seega on tegemist taseme, mitte juhusega.
Norra kahevõistluskoondise (ka ala hegemooni Jarl Magnus Riiberiga) koos elav ja harjutav Kristjan Ilves on endiselt hea suusahüppaja, aga veidi paremaks on läinud ka ta murdmaasõit. Norra meistrivõistlustel oli Ilves kaks korda seitsmes, MK-sarja avavõistlusel Soomes Rukal kaheksas ja neljas, viimati kodus Otepääl ühel päeval samuti neljas, sealjuures pronksist vaid 1,5 sekundit maas. Väga heal päeval võib Ilves superhüppe järel päeva ka poodiumil lõpetada. Miks mitte Pekingis?
Eesti tugitoolisportlaste ühed lemmikud laskesuusatajad on paraku probleemi ees, et olümpiale ei pruugi (süül, et Eesti on rahvuste arvestuses üsna taga) üle kahe mehe pääseda ja nii jääb üllatustevõimeline teatesõit esimest korda pärast 1992. aasta olümpiat osalemata. Viimati oli meeste nelik MK-sarjas 14. Naiste seis on roosilisem, Tuuli Tomingas võitleb individuaalselt kohtade eest 20 parema seas, ja teatenaiskond on esikümne konkurentsis. Medalit on asjatu oodata, põnevat heitlust aga kindlasti.
Veel sõidavad Eestist olümpiale iluuisutajad Eva-Lotta Kiibus ja Mihhail Selevko, kellelt võiks parimal juhul oodata kohta esikümne piiril. Sõidavad ka mäesuuusataja Tormis Laine ja suusahüppaja Artti Aigro, kes saavad suurel spordipeol loodetavasti eneseületamisega hakkama. Võib-olla esindab Eestit ka Ameerika eestlaste järeltulija mäesuusataja Katelyn Vesterstein, kuid kindel saab olla alles jaanuari keskel, kui nimekirjad sulguvad. Kahjuks jääb olümpiauks vist suletuks nii Eesti curlingunaiskonnale kui ka MK-sarjas auhinnakohtadel olnud segapaarile Marie Turmann – Harri Lill. Kummalgi ei õnnestunud olümpiakvalifikatsiooni ahtast august läbi pugeda.
Aga talimängude lähenemine ei tähenda, nagu muule spordile enam tähelepanu ei jaguks. Jätkuvalt ollakse vaimustuses tennisist Anett Kontaveidist, kes lõpetab aasta maailma seitsmenda reketina. WTA aastalõputurniiril Mehhikos võitis Anett poolfinaalis Maria Sakkari, kuid kaotas finaalis kahes setis (nagu alagrupi viimaseski kohtumises) Garbine Muguruzale. Nüüd osaleb Kontaveit Prantsusmaal ühel pingevabal näidisturniiril ja hakkab siis valmistuma Austraalia Grand Slam turniirile sõiduks. Austraalias on tabelis koht ka Kaia Kanepil.
Jalgpalliaasta on eestlastele nüüd lõppenud. Riigi meistriks tuli Tallinna Levadia, aga Euroopas jõudis kõige kaugemale Tallinna FC Flora. Konverentsiliiga alagrupis alistati küll eelviimases mängus 1:0 tugev Belgradi Partizan, aga viimane kohtumine kaotati Belgia Gentile 0:1 ning jäädi grupis viie punktiga viimaseks. Ent esineti väärikalt, tuleb tunnistada, poldud peksupoisid. Soliidselt lõppes aasta ka rahvuskoondisele, kes jäi Tšehhile alla 0:2 (eelmine mäng 2:6).
Pallimängudega jätkates šokeeris Eesti korvpalli rahvusmeeskond Nürnbergis Saksamaad, võites 2023. aasta MMi alagrupikohtumise 69:66. Kahjuks teine mäng enam nii hästi ei õnnestunud, Iisraelilt tuli kodus vastu võtta 69:79 kaotus.
Eesti saalihokimeeskond, kus maarjamaameeste kõrval mängib endiselt rida Eesti juurtega häid Rootsi hokimehi, pääses mitme konkurendi loobumise järel Soome MM-finaalturniirile ja esines seal hästi. Vaid õnnejumal polnud seekord eestlane, muidu jõutuks kaheksandast kohast kõrgemalegi. Kaheksa sekka jõuti vana rivaali Taanit võites, siis saadi kardetud 0:9 saun tugevalt Šveitsilt, kohamängudes aga kaks lisaaja „äkksurma“ väravaga kaotust. Võiduks tulla ka maailma viiendaks.
Vormelisõitja Jüri Vips lõpetas F2 maailmameistrivõistluste kuuendana ja testib praegu koos maailmameister Max Verstappeniga F1 autot. Ultratriatleet Rait Ratasepp lõpetas Kanaaridel edukalt uskumatu väljakutse läbida 60 järjestikusel päeval täispikk triatlon. Vaid ühe õnneliku lõpuga avarii ja ühe rattarikke süü oli, et ta ei saanud iga päev õhtule eemärgiks seatud 11 tunniga. Igatahes üks heas mõttes hull mees.
Enn Hallik ennhallik@gmail.com
