Tänavu on Eesti Vabariik saanud 95. aastaseks. Neisse aastatesse mahuvad Eesti ajaloo traagilisemad ajad, kaks Nõukogu Liidu ja üks Saksa okupatsioon, mis lõid eesti rahvale raskeid haavu.
Nõukogude Liidu okupatsiooni iseloomustasid massimõrvad ja küüditamised, ühiskonna eliidi hävitamine, põlisrahva keele ja kultuuri ahistamine, vägivaldne sovjetiseerimine, venestamine ja elanikkonna etniline muutmine.
Kolmeaastasest Saksa okupatsioonist rääkides ei saa samuti mööda inimsusevastastest kuritegudest, mainigem näidetena kas või Tartu tankitõrjekraavis toimunud hukkamisi ja juutide mõrvamist.
NSV Liidu teise okupatsiooni ajal muutus vene keel riigiasutuste keeleks ja nõukogude võimul õnnestus oluliselt kahjustada eesti rahva vaimu.
Rahvastikukaotused
Okupatsiooniaastail kandis Eesti suuri rahvastikukaotusi – ligi 170,000 inimest, nende hulgas kodumaalt lahkujad. Kardetav langemine NSV Liidu teise okupatsiooni alla põhjustas massilise põgenemise Eestist, mille peamine põhjus oli hirm tuleviku ees ja mure turvalisuse pärast. NSV esimene okupatsiooniaasta oli veel kõigil värskelt meeles. Umbes 70,000 eestlast lahkus kodumaalt 1944. aasta sügisel, peamiselt Saksamaale või Rootsi.
Baltisakslaste ümberasumist Eestist Saksamaale 1939-1940 tuleb samuti käsitleda osana rahvastikukaotusest. Ümberasumist põhjustas kurikuulus Molotov-Ribbentrop pakt (23/08 – 1939), millele järgnes salajane ümberasumise protokoll (28/09 –1939), mis käsitles sakslaste ümberasumist NSV Liidu mõjusfääri jäänud aladelt. Ümberasumisega ja järelümberasumisega okupeeritud Eestist 1941. aasta alguses, lahkus Eestist umbes 20,700 baltisakslast, neist mitu tuhat eestlast.
Baltisakslaste lahkumine kodumaalt oli kindel märk iseseisva Eesti peatsest kadumisest.
Juba Punaarmeele baaside andmine 1939. aasta sügisel tähendas Eesti iseseisvusest suure osa kaotamist. Baltisaksa rahvusgrupi lahkumise üle tundsid Eesti ajakirjandus ja rida tuntud haritlasi lausa ülevoolavat rõõmu ja vaimustust. Avalik arvamus Eestis oli kogu esimesel iseseisvusajal saksavastane, mida kujundas rahvuslik ajalookäsitlus, kujutades sakslasi eestlaste ajalooliste vaenlastena.
Suure Sõja võitlustes
1941. aasta suvesõja ajal võeti Eestis Saksa sõjaväge kui vabastajaid vastu lilledega. Teatud aja jooksul tõestasid sakslased oma ränkade taktikaliste vigadega suhtumises eestlastesse, et midagi head pole loota. Algas paljude eesti meeste Soome põgenemine. Soome Sõja-vägede Päämaja 14. jaanuari 1944 aasta andmetel oli Eestist saabunud üle 4,000. Neist astusid paljud vabatahtlikult Soome sõjaväkke ja suunati eri sõjaväe üksustesse.
9. veebraril 1944 moodustati Soome Sõjavägede Päämaja käskkirjaga eestlastest jalaväerügement JR 200, mille kooseisus 1944. aasta juunis oli 2,658 eestlast. 1944. aasta suvel osales JR 299 Karjala kannase kaitselahingutes. Soome mereväes teenis samal ajal veel umbes 500 eestlast.
Arvestades Eestis 1944 a. suveks kujunenud olukorda tekkis JR 200 võitlejates soov jätkata võitlust kodumaal. Tagasiminek toimus vabatahtlikult ning 19. augustil 1944 lahkus Hanko sadamast Saksa laev “Wartheland”, viies Eestisse 1,752 meest. Neile järgnes 49 Soo-me mereväes teeninud eestlast. Umbe 300 eestlast langes võitluses Soome eest ja on peamiselt maetud Malmi kalmistule Helsingis.
Taasiseseisvumine
NSV Liidu teise okupatsiooni ajal oli Moskva aastatega suurendanud oma otsustamisõigust Eestis toimuva suhtes. Lähtudes poliitilisest tegelikkusest oli Rahvarinde ülesanne saavutada Eestile suuremat tegevusvabadust ja otsustamisõigust, kuid siiski liidu koosseisus. Moskvas peeti keskvõimuga läbirääkimisi. Viimati istuti läbirääkimiste laua taga 16. augustil 1991. Erilist edu ei saavutatud ja põhiküsimustes ühist keelt ei leitud. Seoses 19. augustil Moskvas toimunud riigipöördega tekkis siiski võimalus kasutada lühikest ajaloohetke Eesti iseseisvuse taastamiseks.
Neil päevil, mil mööda Eestit veeresid Nõukogude tankikolonnid, suutsid Eesti poliitilised jõud ületada erimeelsused ja rivaalitsemise, saavutada üksmeele ja 20. augusti hilisõhtul 1991 võis Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine õigusliku järjepidevuse alusel Ülemnõukogus sündida.
Eesti Komitee juhid olid võtnud kindlameelse seisukoha, et Eesti iseseisvuse taastamine peab toimuma järjepidevuse alusel, kuigi paljud Ülemnõukogu saadikud pooldasid pigem uue vabariigi väljakuulutamist. Nn. Kolmanda Vabariigi väljakuulutamisega oleks antud legitiimsus ka Eesti NSVle.
Eesti iseseisvuse taastasid eestlased ise, kuid oluline oli sealjuures välisriikide toetus. Eesti seisukohalt oli oluline Nõukogude Liidu Eesti annekteerimise USA mittetunnustamine, millega liitusid kõik lääne demokraatiad, välja arvatud Rootsi. Rääkimata eksiilis elavate eestlaste tohutust rollist, kes poole sajandi jooksul hoidsid oma tegevusega aktuaalsena Eesti omariikluse taastamise ja seda eriti rahvuvahelisel ta-sandil. 20. august 1991, kui Ülemnõukogus toimus iseseisvuse taastamine, oli tõeline rahvusliku ühtsuse päev.
Ülesehitustöö
Glasnosti- ja perestroikapoliitika võimaldatud muudatustega seoses alustati juba 1980. aastate lõpus Eesti majanduselus vajalike üm-berkorraldustega. Hakkas tekkima eraettevõtlus, riiklikke ettevõtteid sai reorganiseerida aktsiaseltsideks. Välismaal elavate kaasmaalaste abiga korraldati koolitusi majanduses ja juhtimises.
Eestist pärit eestlaste palvel toimus 1990 a. veebruaris esimesele rühmale Stockholmis kahenädalane koolitusseminar (Management Training Program). Majandusspetsialistid Rudolf Jalakas ja Ilmar Roostal ning Rootsi Väliskaubandusnõukogus töötav Toomas Käbin pidasid loenguid Tallinnas juba 1988. novembris. Rudolf Jalakas kuulus ka Rahareformikomiteesse ja esines Ülemnõukogus ka ühe Eesti oma vääringu kehtestamist käistleva vajaliku kaitseettekandega, kus ilmnes eri arvamusi selles suhtes. Üks mittepooldajatest oli Tiit Made. Toomas Käbin oli peale iseseisvuse taastamist Rootsi Tallinna suursaatkonna esimene sekretär.
Tallinna Tehnikaülikoolis pidas 1990. aasta suvel sisuka loengu USAst pärit väliseestlane Walter Yllo, mis oli üheks esimeseks eestikeel-seks ülevaateks väljaspool NSV Liidu piire jõudsalt areneva teadusliku töö korraldustest ja tulemuste töötlemisest. Väliseestlaste panus ei piirdunud vaid piltlikult öeldes sellega, et eesti teadlasi käekõrval Euroopassse ja Ameerikasse viia, vaid nad panid ka õla alla Eesti teaduse ja koolituse materiaalsele toetusele.
Väliseestlaste osalemise Eesti ülesehitamises tingis nende patriootlik suhtumine Eestisse. Need, kes läksid Eestisse, et aidata kaasa vajalike muudatuste tegemisele, on suuremalt jaolt oma vitsad kätte saanud. Muidugi vaatasid kodueestlased tihti kahjurõõmsalt pealt, kuidas need inimesed äpardusid ning sageli lükati veel tagant.
Rootsi kohtuvalitsuse abikoordineerija Ber Bylen on öelnud Eestis õigusriigi ehitamise raskuste kohta: “Ümbermõtlemine läheb väga aeglaselt. Nad ise ei võta mingit initsiatiivi. Kõik läheb tohutult aeglaselt. On palju raskem, kui oskasime ette kujutada Eesti juriste mõjutada unustama vana nõukogulikku mõtteviisi.” 80ndate lõpus ja 90ndate algul oli väliseestlastel kandev roll muudatuste teostamisel Eesti majanduses, teadustöös ja poliitikas.
Tööd on veel palju
Eesti Vabariigi 22 iseseisvusaasta jooksul sammus eesti rahvas, trotsides kõiki raskusi, oma loomupärase andekuse, visaduse ja sitku-sega läänerahvaste üldise eluarenguga kaasa, jõudes kultuurilise ja ühiskondliku küpsuse tasemele. Eesti rahvas tõestas, et on võimeline iseseisva riigina ise oma elu edukalt korraldama. Ümberlükkamatuks ajalooliseks tõeks jääb, et toimunud sangarliku ja võiduka Vabadus-sõja tõttu nautis Eesti Vabariik õnnelikke iseseisvusaastaid, mis seisavad kauneima peatükina meie ajaloos.
22 aastase taastatud iseseisvuse jooksul on eestlased oma saavutusi korranud ja tulemused on olnud kiiduväärsed, mida on tunnustanud lääneühiskond. Paraku on nende aastatega ilmnenud ka tõsiseid mõrasid, millele tuleb pöörata tähelepanu.
Lõpetuseks on kohane meenutada sõnumit, mille Tallinna linnaisad raekotta sisenejatele juba 370 aasta eest kivisse lasksid raiuda: “Õigus jääb, ega lase ennast maha suruda ja tema ees peavad taganema kõik õelate tegemised.”
Joel Haukka, Stockholm
