Mul on komme asju edasi lükata. Annan endale lubadusi õhtul, et lõpetan mõne ettevõtmise värske peaga ja puhanult hommikul. Aga ma pole hommikuti kunagi värske ega välja puhanud! Ma pean ennast sundima voodist üles tõusma, tegema pliidi alla tule ja panema vee keema ning lõpuks minema duši alla. Alles siis tunnen ma end ärkvel olevat. Ometi ei jäta ma endale tõotusi andmata, et kohe hommikul voodist üles tõustes ei lükka ma enam asju edasi.
Pean ennast ka sundima, et minna välja hommikustele jalutuskäikudele. Aga kui ma olen juba õues, ükskõik milline on väljas ilm, olen ma õnnelik, et olen seda suutnud teha. Tunnen juba ette rõõmu koju tagasijõudmise üle ja selle üle, kuidas ma pooleli olevad asjad lõpetan. Aga koju jõudes maandun ma siiski kamina ette ja võtan kätte oma teise tassi hommikukohvi.
Olen lugenud, et tõeliselt õnnelikud on need inimesed, kes on suutnud lõhkuda asjade edasilükkamise ahela, need, kes tunnevad rahuldust tehes parajasti seda tööd, mis neil käsil. Nad on väga vaimustunud ja produktiivsed. Aga see ei ole mina. Ma lükkan asju edasi, kuni ma arvan, et nüüd on õige aeg või kui ma arvan, et nüüd ma saan asjaga hakkama ja ma tean, kuidas seda teha ja see on minu rõõmu allikas. Enamasti naudin ma aga mitte midagi tegemist.
Kaalu asju hoolikalt ja kui sa oled otsustanud mitte midagi ette võtta siis tee seda mõnuga!
Minu kangelane Leonardo da Vinci on öelnud, et on lihtsam kohe algul asjadele vastu hakata kui lõpus. Ta räägib muidugi maalimisest või skulptuuride modelleerimisest ja tal on õigus. Ma võin tühja kanvaad silmitseda nädalaid, isegi kuid, aga kui maal on peaaegu valmis, siis ei saa ma seda jätta ja hakkan seda täiustama ning tihti teen talle liiga sellega, et töötlen selle üle.
Abraham Lincoln on öelnud: „Sa ei saa põgeneda homse vastutuse eest, vältides seda täna.“ Just eile lubasin endale, et pesen oma auto ära kevadmustusest ja seda on palju, arvestades, milliseid teid pidi ma pean sõitma – 20 kilomeetri ulatuses on siin ainult kruusateed ja kevadise lumesulamisega on igal pool muda, mis muudab autod räpaseks. Kuigi ma olin otsustanud autot pesta ja ilm oli selleks suurepärane, väljas oli 20 kraadi sooja, tundsin ma vajadust minna varajase päikese kätte ja lasta sel paista oma näole. Oli tore olla väljas, juua klaasike õunamahla ja kuulata klassikalist muusikat. Ütlesin endale, et kiiret ei ole kuhugi, päike paistab nüüd kauem ja väljas on valge. Ja siis äkki oli päike kadunud ja auto ei tundunud ka enam nii must, sest väljas oli ju pime. Õhtul aga sadas kõvasti vihma, mis pesi auto mudast puhtaks. Kujutage nüüd ette, kuidas ma oleksin ennast tundnud, kui ma oleksin enne seda autot pesnud, selle asemel et püüda esimest varajast päikest oma näole.
Enamasti teen ma kõike viimasel minutil. Kui seda viimast minutit ei oleks, jääks mul vist kõik tegemata. On ainult üks erand. Kui ma pean kuskile minema või kellegagi kohtuma, siis olen ma kohutavalt vara kohal. Ma kardan, et viimasel minutil võib veel midagi juhtuda ja ma jään hiljaks. Mis selle põhjus on, ma isegi ei tea. Ilmselt on see tunne pärit lapsepõlvest. Võib-olla sellest, et mu ema oli ahelsuitsetaja, kui ta mind ootas, võibolla ta jõi sel ajal mõne dringi mingi peo ajal.
Olen kuskilt lugenud, et on olemas selline organisatsioon nagu Anonüümsed Edasilükkajad. Nad on juba mitu aastat koos käinud, aga mina nende koosolekutele pole sattunud. Võib-olla lähen homme hommikul, kui olen värske ja välja puhanud.
Viido Polikarpus
