Tänavusel Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva aastal on toimimas ja toimunud palju kokkutulekuid sünnipäevalapse auks: ikka nädalalõpupidu peo otsa. 10.-12. augustil leidis Käsmus aset Viru Folk, mis kajastas Kanadas sündinud Peeter Kopvillemi muusikat. See oli ühtlasi Peeter Kopvillemi mälestamiseks ja tuntuks tegemiseks kodumaal.
Ultima Thule kitarrist Riho Sibul ütles sel puhul, et Peetri muusika teeb eriliseks lihtsus, viimistletus ja teadmine, see oli loodud Eestist kaugel. Lisades: “Ta oli rohkem eestlane, kui väga paljud kodueestlased”.
See viis mõtted meie endiste pagulaspõlve eestlastele ja enda noorusajale. Tagantjärele saan aru, kuidas vanematel oli vaid üks eesmärk – kasvatada lapsed ja lapselapsed eestlasteks, kuni saab tagasi kodumaale. Kui see lähiajal ei sündinud ja tuli alustada uue eluga uutel kodumaadel, jäi eesmärk ikkagi püsima. Nooremale põlvkonnale oli vaja säilitada eesti keel ja meel ja kaasata neid Eesti vabaduspüüdluste võitlustesse ja Eesti tutvustamisse.
Vaatamata majanduslikele raskustele püüti tõmmata nooremaid igati Eesti ühiskonna tegevusse, mis oli tol ajal rikkalik. Nimetame vaid kõiki neid kõrgetasemelisi suuri laulukoore, teatreid, kirjandus-kultuurilisi-tehnilisi loenguid, uusloomingut, jne. (Suur osa sellest tegevusest oli vabatahtlik ja oma taskust majandatud). Tekkisid Eesti Täienduskoolid, Metsaülikool ja suvised skaudi-gaidilaagrid, kust saadi sõpru eluks ajaks ja mis ühtlasi aitasid lastel aru saada, et nad pole ainukesed, kes sellist imelikku keelt oskavad. Koduseks keeleks oli ju suuremalt jaolt eesti keel. Osaliselt juba seetõttu, et vanemal põlvkonnal oleks olnud raskusi võõrkeelega. Loomulikult ei olnud see sajaprotsendiline, eriti kui suured vahemaad ei võimaldanud luua kohalikke ühiskondlikke tegevusi või olid segaabielud raskuste tekitajateks.
On tore näha, et nüüd on juba teise ja kolmanda põlvkonna “pagulasnoored” kavandamas-korraldamas laagreid, õpetamas oma lastele eesti keelt ja sisendamas eestlust. Lõpuks on ju keel
see, mis määrab suurelt riigi ja ühiskonna. Samuti näitavad uurimused ja on hakatud rohkem aru saama, kui arendav on lapsi kasvatada mitmekeelseks juba sündimisest saadik – riigikeel väljaspool, aga emakeel kodus. Vanematele ei ole see kerge, eriti segaabielulistel.
Muidugi selliste teise ja kolmanda põlvkonna välismaal sündinud eestlaste protsent väheneb. Aga saavutused on tulutoovad ja tahe eestlust edasi kanda on olemas. Ning võrreldes hiljuti Eesti Vabariigist väljarännanutega on nende aktiivne osakaal siinsetes ühiskondades vast suurem. Alles nüüd peale mitukümmet aastat on nii kodumaal kui uute väljarändajate hulgas hakatud pisut rohkem aru saama ja hindama endiste pagulaste tööd ja tegevust.
Ega ükski inimene ei sünni eestlaseks kui teda selleks ei kasvatata. On rõõm näha, et leidub välis-eestlaste peresid, kus eestimeelsus kestab, lapsed ja lapselapsed räägivad eesti keelt ja teavad oma vanavanemate kodumaast ja ajaloost palju, kuigi sõnatagavara vahel napib. Kahjuks on Eestis tekkinud kultuuri arendamise märgi all keele saastamine liigsete võõrsõnadega, jättes tagaplaanile olemasolevad ilusad eestikeelsed väljendid. Ei paista olema lugupidamist ja hoolivust säilitamaks meie iidset ja ilusat keelt ega küllaldast eesti keele oskuse nõudmist kõigilt, kes tahavad vaid elada Eestis, aga ei taha riigikeelt õppida, kuigi seda nõutakse igas riigis, kuhu elama asud.
Vaatan kahjutundega ka paljusid uusi väljarändajaid, kes ei löö kaasa Eesti ühiskondade tegemistes väljaspool kodumaad ega loo ka ise midagi uut. Näiteks nurisetakse vaid, et ei tähistata vabariigi uuestisündi suurte pidustustega. Aga miks ei korralda nemad ise seda? Jah, Eesti Täienduskoolidesse tuuakse lapsi, sest veel on sugulasi Eestis, kellega lapsel on vajadus suhelda eesti keeles. Sellist isamaalisust aga, nagu oli suurel osal endiste sõjapõgenike peredes, ei leidu kahjuks paljude uuemate väljarännanute hulgas.
Aime Andra