Väljavõtteid suursaadik Margus Laidre, vabariigi presidendi välisnõuniku arvamusartiklist. Avaldatud: 22. märtsil 2014 Postimehes.
Korraga on ajalugu jälle «moodi» läinud. Krimmi annekteerimine Venemaa poolt on valla päästnud terve laviini ajaloolisi võrdlusi, mis ulatuvad 1914. aastal puhkenud esimese ilmasõja eelsest ajast kuni Sudeedimaa liitmiseni Kolmanda Riigiga 1938. aastal.
Ka igati soliidne Financial Times kuulutab (12.03.14) Richard Milne’i suu läbi, et Balti riikide liidritele tuletab olukord Ukrainas meelde veel ühe aastaarvu. Nimelt 1940. Tsiteeritakse Leedu tipppoliitikut, kes teatab pikemata: «Algul Ukraina, järgmine on Moldova ja lõpuks võib kord jõuda Balti riikide ja Poolani.» Samalaadseid arvamusi jagavad välis- ja kodumaises meedias mitmed Eesti poliitikud ja eksperdid korrutades, et kõik kordub uuesti. Omamoodi krooniks minu jaoks kujunes telekanali CNN jutusaatele pandud pealkiri «Balti riigid muretsevad: kas nemad on järgmised?». Ja neid näiteid tuleb iga päevaga üha juurde.
Milles on asi? Inimloomusele on omane, et tahame teada, milline saab olema tulevik, meie enesesäilitamise instinkt vajab informatsiooni, mis ja kuidas homme juhtuma hakkab. Aga ükskõik, kuidas me ka ei püüa ja endale ette ei kujuta, ei oska me tegelikult tulevikku ennustada. Ukrainas juhtunu on klassikaline Nassim Nicholas Talebi «must luik. Oma 2007. aastal ilmunud menukis «Must luik» väidab Taleb nimelt, et peaaegu kõik põhjapanevad sündmused ajaloos on olnud etteennustamatud, mis ei takista inimestel hiljem end veenmast, et toimunu on tagantjärele tarkusega selgitatav.
Ja nõnda otsimegi homseid lahendusi alateadvuslikult minevikust ehk teisisõnu jalutame selg ees tulevikku. Tulevik aga ei saa kunagi olema mineviku kordus, vaid üksnes tagantjärele äratundmine.
Tulenevalt 20. sajandi traumadest on paljude eestlaste psüühes kinnistunud viis vääramatut «alustõde». Nendeks on nelja aastaaja korduvus ning see, et «venelased tulevad uuesti». Meenub 2007. aasta juuli lõpus avaldatud intervjuu prominentse Eesti ajalooprofessoriga, kes ütles: «Omal ajal sisekaitseakadeemia plikad küsisid minult, mis ma arvan, kas nad tulevad tagasi. Ma ütlesin, et olen selles üsna kindel, iseasi, millal see juhtub.»
Selline mõtteviis on vildakas, sest siis ei jääks ju muud üle kui asjad kokku pakkida ja kuhugi mujale ära kolida. Mis aga veelgi olulisem – selline mõtteviis jätab senikogetut kilbile tõstes arvestamata tõdemusega, et Eesti koos teiste Balti riikidega on NATO liikmed. Järelikult paljud meist ei usu, et NATO tuleb ja kaitseb oma liitlasi. Jah, keegi ei saa lõpuni välistada, et ühel päeval tungib Moskva tõepoolest uuesti Balti riikidele või koguni Saksamaale kallale. See poleks siis aga ajaloo kordus, vaid rünnak kogu NATO vastu ja tähendaks, et Kreml ei võta enam NATOt tõsiselt. Ja see oleks juba hoopis midagi täiesti uut senikogematul skaalal.
Ma ei soovi käimasoleva Ukraina kriisi tõsidust kuidagi pisendada. Kuid ärgem rääkigem end ise järgmisteks. Praegu näib mulle, et kipume ise omale häda kaela manama. Kas meie psühholoogiline kaitse on tõesti nii nõrk, et iga viimane kui sosin teiselt poolt Peipsi järve paisub orkaaniks Eesti meedia esikülgedel ja poliitikute suudes?
