Dr Iivi Zajedova ÜEKN Rahvuskongressil. Foto: Krishan Chand
Kallid ESTOlased!
Tahan katsuda teid veenda, et vajame riiklikku Suurpõgenemise aastapäeva tähistamist. Kindlasti küsite: milles asi? Ja – miks?
Nimelt möödub käesoleva aasta septembris 75 aastat massilisest eestlaste põgenemisest Läände naasva Nõukogude terrori eest. Ja möödunud aastal pöördus Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) Eesti Vabariigi valitsuse poole toonitades vajadust kinnitada suurpõgenemise mälestuspäev riiklikuks tähtpäevaks. Soovitati püstitada 1944 a. septembrikuu põgenikele mälestusmärk Tallinnas.
Aga kellest me räägime? Esiteks: kui palju põgenejaid üldse oli? Sellele vastab Tartu Ülikooli välis-eesti uuringute keskus, et II maailmasõja tulemusel põgenes Läände ca 75 000 – 80 000 eestlast. Maha jäi vähemalt sama palju sugulasi, sõpru, tuttavaid – niisiis kokku räägime mitmesajast tuhandest eestlasest, kes lisaks kõigile teistele sõjaõudustele ja küüditamistele, olles rõhutud kartuse, murede ja teadmatuse käes oma lähimate saatuse pärast aastakümneid muretsesid.
Üleilma on Eesti kogukondades ja kogudustes suurpõgenemist alati märgitud ja tähistatud leinatähe all. Ja tehakse edaspidigi. Uus on nüüd see, et suurpõgenemist meenutati möödunud sügisel ka Eestis, Tallinna Jaani kirikus. Ja uus on ka see, et käesoleval sügisel 19. septembril kell 18.00 saab seda kurba tähtpäeva saatma kellahelin üle terve Eesti tänu EELK peapiiskop Urmas Viilma üleskutsele ning teenistusi peetakse näiteks ka Haapsalus, Põlvas, Keilas jm.
Teiseks räägime ka sellest, et alates juba Rootsi põgenike- ja Saksamaa DP-laagritest kasutasid meie inimesed kõiki olemasolevaid vahendeid kaitsmaks oma elu, rahvuslikke veendumusi ja töötades EV taastamise nimel. Uutes, alguses väga võõrastes asukohamaades loodi eesti seltse, koole, üllitati lehti, asutati kirjastusi, laulu-ja rahvatantsurühmi, teatreid – hoides niiviisi eestlust. Vahepeal võtsid ka meie vanemad ohvitserid ühendust lääne relva- ja luurejõududega, kirikuinimesed rahvusvaheliste kiriklike organisatsioonidega. Omal jõul ehitati üles eesti maju, osteti ühiseid kinnisvarasid, maatükke (Kotkajärve Seedrioru, Metsakodu, Koitjärve jne). Õpetati lastele rajatud skaudi-, gaidi- ja suvelaagrites eesti keelt/kultuuri. Ja milleks kõik see mitmekülgne tegevus? Vastus väga lihtne: hoidmaks eestlust.
Kolmandaks tuleb teada, et diplomaatilise välisvõitluse kõrval, mis hoidis ülal Eesti riigi õiguslikku järjepidevust, tegutsesid eestlaste poliitilised keskorganisatsioonid, sealhulgas katusena Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu. Lisaks Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ), Eesti Kesknõukogu Kanadas (EKN), Inglismaa Eestlaste Ühendus (IEU), Austraalia Eesti Seltside Liit (AESL), Eesti Komitee/Rahvusnõukogu Rootsis (REL) jt.
Balti pagulasnoored asutasid ühiselt New Yorgis BATUNi (Balti Apell ÜRO-le) ja rõhusid külma sõja aastail oluliselt sellele, et ÜRO-s arutataks inimõiguste rikkumisi Balti riikides. Tutvustasid ja võimendasid anastatud Balti riikide 45 kodaniku pöördumist ÜRO poole. Korraldasid istumisstreigi “New York Times” hoone ees, mille tulemusel hakkas ajaleht lõpuks ometi pöörama tähelepanu okupeeritud Balti riikidele. 1986. aastal moodustas eestlaste initsiatiivil Kanada Kesk- ja Ida-Euroopa kogukond rahvusvahelise Musta Lindi päeva komitee (23. august). Nii pandi alus kampaaniale kolmel mandril, et teadvustada läänemaailmale Molotov-Ribbentropi pakti kestvat mõju (meeleavaldused toimusid 21 linnas). Washingtonis moodustati 60 aastat tagasi Ameerika baltlaste esindus, Ühendatud Balti Komitee (JBANC), mida rahastavad kolm Ameerika Balti keskorganisatsiooni (üks neist Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides) ja mis pärast taaseseisvumist veenis USAd toetama Balti riike NATOsse vastuvõtmiseks. Võib arvata, et eelnevalt nimetatud tugi lisas Nõukogude okupatsiooni all ägavatele eestlastele julgust ja kindlust. See aitas meeles pidada, et Eesti kuulub vabasse, demokraatlikku maailma ja et väljaspool Eestit asuvad eestlased seisavad endiselt Eesti eest.
Neljandaks oleks huvitav teada, kui palju on Eestis uuritud, milline oli okupatsiooni ajal põgenenud eestlaste tähendus kodumaale jäänutele? Ja me ei räägi ju sel puhul vaid tuhandetest abipakkidest, mis Nõukogude Liidu rasvastele tollidele vaatamata siia saadeti läbi aastakümnete. Kahjuks ei saa öelda, et eesti põgenike ajaloolist rolli oleks meil piisavalt uuritud ja selgitatud. Järelikult ei ole need tähendused võtnud sisse kindlat kohta meie ühisteadvuses.
On õige ja hea, et meie Siberisse küüditatute kannatusi mälestatakse leinapäevadena 14. juunil ja 25. märtsil. Seevastu pole eestlaste massilist põgenemise mälestuspäeva 1944. a. septembris isegi 75. aastapäeva lähenedes välja kuulutatud. Kuhu jääb meie ühtekuuluvustunne, millest pidevalt räägime? Me teame Eestis piinlikult vähe sellest, kuidas tuhanded meie inimesed nendel tormilistel septembripäevadel väikeste paatidega ning ka mõne suurema laevaga võtsid kursi Soome ja Rootsi, ka Saksamaa peale, kui palju neid teekonnal hukkus, kuidas neid vintsutati tormide, haiguste ja tagaajamistega, kuidas neid ka suurtes kogustes, kui nii tohib öelda, NSVL poolt torpedeerituna põhja lasti nagu juhtus laatsaretlaeva Moeroga.
Puudulikud on teadmised meie inimeste edasiaitamisest Soomest Rootsi nimelt Soome sõjaväeluure kaudu ja allesjäänute jälitamisest Soome kommunistide juhitud Valpo poolt, et saaks neid välja anda Nõukogude Liidule. Vähe teame Eestis eestlaste kenast vastuvõtust kolmes Rootsi idaranniku punktis, nimelt Gotlandil, Slite sadamas, kus on püstitatud ka ilus mälestusmärk; Stockholmi saarestikus ja Põhja-Rootsis. Tuhanded taganesid ka Saksa vägedega Saksamaale ja sattusid seal nn. DP-laagritesse (displaced person). Oldi ju sõja jalus kuni 1945. aasta maini! Täiesti tundmata on siin maal Rootsi puruvaeste eestlaste kohati isegi liigutav abi Saksamaa veelgi viletsamas oludes elavatele kaasmaalastele tuhandete abipakkidega, aga ka suveti nende laste toomisega Rootsi lääneranniku suvekodusse.
Sääraste teadmiste puudumine eestlaste kohta, ja nüüd tuleme viienda põhjuse juurde, on muidugi tingitud meie okupatsiooniaegsetest poliitilistest tingimustest. ENSV võimud vaikisid nn. pagulas-eestlased ja nende saatused kas maha või laimati neid järjekindlalt, aastakümneid. Külastades tänapäeval eesti kogukondi väljaspool Eestit, ei tea me pahatihti kohalike eestlaste olemasolust, ei aimagi kust, miks ja millal need head inimesed kõik näiteks New Yorki, Londonisse, Torontosse, Sydneysse või Uppsalasse tulid ning – miks meil sellest Eesti lähiajaloo peatükist nii vähe teatakse. Oleme ju üks rahvas, enamus Eestis, teised laiali üleilma. Aga kas teadmised üksteisest peavadki niimoodi lõhestatuks jääma? Kui kaua veel?
Loomulikult tuleb sõjajärgset aega vaadelda nii ENSV kui ka paguluse perspektiivides, paralleelselt. Nii leiaks meie ülemaailmne ja aktiivne pagulus oma õige koha meie ühises ajaloos. Kahjuks on siiani suurpõgenemist ja vabadusvõitlust üldiselt käsitletud kui midagi väljaspool Eesti ajalookulgu seisvat! See ongi põhjuseks, miks pole teave suurpõgenemisest ja sellele järgnenud tegevusest jõudnud suure osa eesti inimeste (ega muide ka teiste Euroopa rahvaste) teadvusesse.
Eesti Vabariik on meie ühislooming ning ÜEKN ja Eesti valitsus on astunud viimasel aastal mitmeid samme lähendamaks ja ühendamaks globaalset eestlust. EV välisminister Urmas Reinsalu ütles õigesti, et seni on liiga vähe tehtud Eestis ja väljaspool Eestit elavate eestlaste ühendamiseks. Uue valitsuse koalitsioonilepingus ongi juba ära toodud soov luua tihedamad sidemed välismaal elavate rahvuskaaslastega. Rahvastikuminister Riina Solman arvas, et ülemaailmne eestlaskond on meie suur rikkus ja potentsiaal ning ta peab oluliseks algatada Globaalse Eesti programm ülemaailmse Eesti kogukonna aktiveerimiseks ja kaasamiseks.
Kokkuvõtteks: Eestlastel on ühine eesmärk – säilitada eesti traditsioone, eesti kultuuri, eesti keelt – et eestlus ei kaoks! Mälestagem siis ka neid, kes kaotasid elu, kodu, nooruse või kellelt varastati tulevik ning austagem ning tänagem neid, kes tegutsesid, võitlesid ja suutsid EV vabaduse taastamisele kaasa aidata. On viimane aeg, et meie ühine Eesti Vabariik vääristaks meie põgenike vankumatust eestluse hoidmisel. Võidaks sellest Eesti ja eesti rahvas tervikuna. Siin peitub ülesanne nii pagulaseestlaste keskorganisatsioonidele kui ka Eesti riigikogule ja valitsusele. Võime uhked olla, sest oleme suutnud maailmas läbi lüüa. Et end paremini maailmas maksma panna, tuleb muuta eestlus tõeliselt ühendavaks üleilmseks nähtuseks, arendada esto võrke, mis hõlmavad kõiki maailma eri piirkondades elavaid eestlasi.
Oleks ju tore unustada, vabaneda möödunud ebameeldivatest mälupiltidest! Kuid tahes tahtmata oleme tihedalt seotud lähiminevikuga. Kas tänases tulevikku kihutavas Eestis oskab enamus inimesi anda ammendava vastuse küsimusele, miks olime veel 28 aastat tagasi nii maha jäänud? – Vastus eeldaks meie riigi ja rahva vastu sooritatud kuriteo poliitiliste ja majanduslike aspektide tundmist ja mõistmist. Pole uudiseks, et rahva püsimine on seotud ajalootaju terviklikkusega ja selle poole peab püüdlema. Kuid ei saa öelda, et pagulaste ajaloolist rolli oleks Eestis piisavalt selgitatud ja et sellel oleks kindel koht meie ühisteadvuses.
Meediast aga võime teada saada rahvastikuministrilt Riina Solmanilt, et tulevik on nende päralt, kes minevikku mäletavad ja sellest õppust võtavad.
Just seepärast, meie kogukondade ühendamiseks, ongi vaja kuulutada 1944. aasta suurpõgenemise aastapäeva tähistamiseks eesti rahvuskalendris üks septembrikuu päevadest – meenutamaks igal aastal kodumaalt põgenemisel hukkunuid, aga ka ellujäänuid, kes panustasid oma elu võõrsil elades eestluse hoidmisele ja EV taastamisele. Oleme üks rahvas, mille ühendusmaa on Eesti.
