1944 aasta oma sõjaliste sündmuste arenguga on kurvemaid Eesti uuemas ajaloos. Nende sündmuste tagajärjena toimus suur põgenemine, mida põhjustas Saksa sõjaväe taandumine Eestist ja eesseisev teine Nõukogude Liidu kardetav okupatsioon. 1944 a. septembris oli saabunud tund, mil kümned tuhanded eestlased tundsid, et nende aeg kodumaal on läbi saanud ja tuli paratamatult asuda teadmatule põgenemisteele. Rahvast oli vallanud tumm meeleheide ning abituse tunne ja noil päevil sündis palju mõistmatusi.
Eestlaste lahkumise põhjuste õiglasemaks käsitlemiseks tuleb mõista, et mineku peamine põhjus oli hirm tuleviku ees ja mure turvalisuse pärast. Nõukogude Liidu esimese okupatsioniaasta kogemused olid veel kõigil värskelt meeles, ning umbes 70,000 eestlast lahkus kodumaalt 1944. aasta sügisel, peamiselt Saksamaale või Rootsi.
Hilissuvel 1944 otsustas Saksa armee juhatus loovutada Baltikumi. Eesti Diviisile väljastati käsk Eestist taandumiseks 17. septembri õhtul, seda põhjustas sündmuste areng nii Riias kui ka Tartu rindel. Narva rinde peajõud alustasid tagasitõmbumist 18. septembri pimeduse tulekul. Eesti Diviisist saadeti välja ratturvirgatsid Rakvere ja Tapa ümbrusse ning Põhja-Tartumaale hoiatamaks elanikkonda eeloleva tagasitõmbumise tagajärgedest, mis mõnelgi aitas end punaste küüsist päästa.
Rakvere ja Tapa ümbruskonna inimesed ja Põhja-Eesti rannarahvas kasutas Soome põgenemise teed. Kuna sakslaste taandumine Eestist tuli elanikkonnale ootamatult, algas ka põgenemine organiseerimatult. Kõik teed läände oli täis põgenike voore, valitses segadus ja kuhjumine, mis takistas sõjaväe korrapärast taganemist. Sõjavägi suunas põgenikke kõrvalteedele või lükkas nad lihtsalt teelt kõrvale. Suur osa põgenejatest jäi punaväe jalgu ja suruti tihti tankide alla. Pilt oli kurb ja masendav. Põgeneti just nagu läheneva katku eest, nii maad kui merd mööda.
Saksa sõjaväele oli tehtud korraldus aidata soovijaid minna Saksamaale. Saksamaale põgenemine algas juba suvel ja tõusis haripunkti septembris. See toimus suurematel sõjaväe transportlaevadel, mis väljusid Pärnust, Paldiskist ja Tallinnast. Umbes 40,000 eestlast pääses Saksmaale läbi nö Danzig-Gotenhafeni värava. Tallinn langes 22. septembril ja Pärnu ja Haapsalu 24. septembril. 24. septembri ennelõunal lahkusid Rohuküla sadamast viimased sakslased ja sõjaväe evakueerimine Eesti mandrilt oligi lõpule jõudnud.
Eesti Diviis ja teiste Eesti üksuste taganemine tekitas katastroofilisi olukordi; punaväe tankikiiludel õnnestus taandumisteed lääne poole ära lõigata ja plaanikindel taandumine luhtus, kuigi täielik rindelt lahtitõmbumine teostus kaotusteta ja vastasele ka märkamatult. Avinurme teedesõlme hõivamine Nõukogude Eesti Laskurkorpuse poolt ja sellele järgnenud lahing taganevate Eesti üksustega oli üks traagilisemaid episoode. Enamus kuuest (6) Piirikaitse Rügementide elavkoosseisust, millede üldarvu hinnati 25,000 mehele, ei pääsenud Avinurme sündmuste tõttu punaste haardest välja. Vabasse maailma jõudsid üksikud sellest suurearvulisest väekoondisest.
Paldiskis toimus Eesti Diviisi tagavararügemendi üksuste laevadele laadimine. Laevadele läksid relvastatud mehed koos varustusega, sõjameeste omaksed ja ka eraisikud. Põgenemine Soome ja Rootsi toimus peamiselt kalurite mootorpaatidega ja ka väiksemate laevadega, millede pardal oli 600 kuni 800 inimest.
Kiiduväärt austust väärivad soomlased, kes abistasid Soome saabunud põgenikke. Soome ja Nõukogude Liidu vaheline sõda lõppes 4. septembri hommikul ja vaherahu leping kirjutati alla 19. septembril. Pärast lepingu jõustumist soovitasid Soome ametivõimud kõikidel Eesti Vabariigi kodanikel lahkuda Soomest. Seda põhjustas venelaste poolt läbirääkimistel esitatud ja lepingusse kirjutatud nõue kõik “Nõukogude Liidu kodanikud” ja sõjavangid tagasi Nõukogude Liitu toimetada. (Eesti Vabariigi kodanikke peeti Nõukogude Liidu poolt nende kodanikeks.) Soome oli sunnitud seda aktsepteerima.
Soome kaitsepolitsei ohvitser Otto Kumenius sai Soome sõjaväe vastuluure ülemalt kolonel J. S. Walldenilt ülesande organiseerida ja hoolitseda eestlaste transpordi eest Soomest Rootsi. Põgenikud Eestist, kes olid saabunud mootorpaatidega Soome, suunati Soome rannavalve poolt läbi Soome skääride Rootsi suunas ja ka Botnia lahte kindlaks määratud kogunemiskohta, mis oli Rauma linn ja sadam. Soome kaudu saabus Rootsi umbes 7,000 eestlast, nende hulgas ka sajad eesti vabatahtlikud, kes ei pöördunud tagasi Eestisse. Kõik toimus Soome ametivõimude kui ka rannarahva heatahtlikul kaasabil, mida võib ka nimetada nende inimeste päästmiseks.
Paljud põgenesid üle Läänemere Rootsi täiskiilutud lekkivates mootorpaatides ja vastavalt arvutustele jäi ligikaudu 2,000 inimesel vastaspoolne Läänemere rand igaveseks nägemata. Üldiselt on mainitud tänutundega, et Saaremaa kalurid olid aumehed ja päästsid palju omakaitselasi ja nende perekondi läheneva kommunistliku terrori eest, viies neid Rootsi. Umbes 32,000 õnnestus Eestist põgenemine Rootsi.
Suure põgenemise tähendus
Kas oli kümnete tuhandete eestlaste Läände põgenemisest eesti rahvale ka mingit kasu? Selles suhtes võib otsekoheselt vastata: jah, sellest oli kasu!
Väliseesti kogukond oli poliitikas väga aktiivne ja poole sajandi jooksul hoiti oma tegevusega Eesti omariikluse taastamise teema aktuaalsena, eriti rahvusvahelisel tasandil.
Täna mäletab Välis-Eesti kogukond 70 aastat tagasi toimunud põgenemist. Neisse aastatesse mahuvad EESTI ajaloo traagilisemad ajad, kaks Nõukogu Liidu okupatsiooni ja üks Saksa okupatsioon, mis lõid eesti rahvale raskeid haavu. Nõukogude okupatsiooni iseloomustasid massimõrvad ja küüditamised, ühiskonna eliidi hävitamine, põlisrahva keele ja kultuuri ahistamine, vägivaldne sovetiseerimine, venestamine ja elanikkonna etnilise koosluse muutmine. Vene keel muudeti riigiasutuste keeleks ja nõukogude võimul õnnestus oluliselt kahjustada eesti rahva vaimu. Ja mitte unustada õnnestunud lõhestamist väliseestlaste ja kodueestlaste vahel!
Kolmeaastasest Saksa okupatsioonist rääkides ei saa mööda inimsusevastastest kuritegudest, Tartu tankitõrjekraavis toimunud hukkamisest ja juutide mõrvamisest.
Rahvastiku kaotused
Okupatsiooniaastail kandis Eesti suuri rahvastikukaotusi – ligi 170,000 inimest, nende hulgas kodumaalt lahkujad. Baltisakslaste ümberasumist Saksamaale 1939-1940 tuleb samuti käsitleda osana rahvastiku kaotusest. Ümberasumisega ja järelümberasumisega okupeeritud Eestist 1941. aasta alguses lahkus umbes 20,700 baltisakslast, nendega mitu tuhat eestlast.
Soovunelmaid on eestlastel rasketel aegadel alati olnud ja mõnikord on need täitunudki, nagu Eesti iseseisvuse taastamine järjepidevuse alusel 20. augustil 1991.
Joel Haukka
Stockholm
