Suurel pildil on suurimad rahvusvahelised pinged pärast Teist ilmasõda.
Suurel pildil näeme esiplaanil Venemaa presidenti, kes on sülitanud kõigile rahvusvahelistele kokkulepetele, on vägivaldselt tunginud suveräänse naaberriigi territooriumile, rahastab ja relvastab sealseid separatiste, ähvardab ja valetab rahvusvahelisel üldsusel suud ja silmad täis, sõlmib kokkuleppeid, mida ei kavatsegi pidada, tema lennukid ja allveelaevad rikuvad pidevalt teiste riikide territoriaalseid piire.
Putini infosõda laiendatakse uute raadiojaamadega 30 riiki. Euroopa parempoolseid äärmusparteisid rahastatakse vene kullaga. Venemaa rakendab Eesti ja Läti peal Gruusia ja Ukraina sõdadele eelnenud meetmeid.
„Suure sõja vallapäästmine Lääne vastu on küll siiski vähetõenäolisem, kui katsed Nõukogude Liitu endises suuruses taastada. Ka Soome ja Poola ei peaks end mitte liiga turvaliselt tundma, sest ka idee Venemaa taastamisest mitte endise Nõukogude Liidu, vaid koguni keisririigi piirides, pole Putini jaoks lihtsalt sõnakõlks,“ kinnitas vene politoloog Andrei Piontkovski.
Tema sõnul on Putini eesmärk testida NATO tugevust, ähvardades tuumasõjavõimalusega: „Arvan, et Putini idee on Läänt ahistada, et olgu peale, kui te tulete kaitsma neid riike, NATO uusi liikmeid, siis mina ründan tuumarelvaga mõnda Euroopa linna,” kirjeldas Putini-kriitiline Piontkovski. Venemaa arvestuse kohaselt lööb Lääs selle peale vedelaks ja tõmbab tagasi, Putin aga saavutab oma poliitilised eesmärgid Balti riikides või mõnes teises riigis: “Ta ei mängi malet, ta mängib pokkerit. Ta tõstab panuseid kogu aeg.”
Briti politoloog Edward Lucas, kes valiti novembris Kaunase ülikooli audoktoriks, pidas Leedus olulise loengu teemal „Leedu õppetund“, juhtides maailma avalikkuse tähelepanu sellele, kuivõrd mitmel rindel on Putinil õnnestunud Euroopat ja demokraatlikku Läänt ohustada: ta kasutab nn hübriidsõja kõiki vahendeid, ründab kõigil rinnetel, kasutab selleks raha, korruptsiooni, infosõda, organiseeritud kuritegevust, õõnestustegevust, jaga ja valitse taktikat, „rohelisi mehikesi“ ja sõda kuulutamata sõjaväge: „Me saame olla väljaspool ohtu ainult siis, kui oleme kaitsnud end kõigi ohuolukordade vastu.
Ei piisa sellest, kui kaitseme end ohtude vastu, mis on meie endi arvates olulised, me peame end kaitsma nende ohtude eest, mida Putin peab tähtsaks.“ Lucase hinnangul oleksid võinud nii Gruusia sõda kui ka Ukraina Maidani sündmused olla Euroopa jaoks äratuskellaks: „Iga kord, kui arvan, et Lääs on lõpuks asjast aru saanud, suleb ta silmad ja jääb jälle magama. Seepärast kardan, et see pole ikkagi olnud veel piisav äratuskell,“ hoiatas Lucas.
Siin on siis suur pilt: oleme tõelises ohus, mis nõuab erakorralisi meetmeid, meie kõigi ühtset ja tugevat kaitsetahet, pidevat valmidust selgitada Lääneriikidele Venemaa reaalset ohtu nii Euroopa rahule kui kogu demokraatlikule maailmakorrale.
Mida näeme aga väiksel pildil? 2013. aastal väljastas kaitseressursside amet 21 311 kutset arstlikku komisjoni ilmumiseks. Kohale ilmusid ainult pooled, sest arstlik komisjon langetas vaid 11 484 otsust. Teenistuskõlbulikuks kuulutati vaid 3844 meest ja 34 naist. Kui paljud lõpuks ajateenistuse läbisid, pole veel teada, kuid aasta varem oli see number 2855. „Ajateenistuse läbinute sekka kuulub omakorda hulk mehi, kes ei ole hoolimata oma ettevalmistusest valmis sõja korral riigi kaitseks relva haarama. Kõigele lisaks pole paljude kutsealuste hinnangul midagi valesti asjaolus, et ajateenistusest eemale hoidmise vabanduseks tuuakse ajapuudus või viitsimatus. Leitakse mõni tuttav arst või fiktiivne vigastus ning otsustatakse, et teenistusest viilimine on normaalne,“ kirjutavad ajalehes Müürileht sõjaväeteenistuse läbinud mehed Mati Kaalep ja Rauno Kinkar.
Kaitseväe arengukava 2013-2022 näeb ette, et kogu Eesti territoriaalkaitse ülesanded jäävad tulevikus Kaitseliidu kanda ning organisatsioon peaks kümne aastaga kasvama 30 000 inimese suuruseks. Mullu oli Kaitseliidus 22 000 inimest, tänavu on olnud küll sadu uusi liitujaid, kuid palju suuremat kaitseotstarbelist massiorganisatsiooni pole Eesti võimeline praegu majandama. Ometi sai Kaitseliit endale esimest korda selgelt piiritletud sõjalise ülesande, ütles kaitseväe juhataja Riho Terras mullu arengukava esitlusel. See tähendab, et kogu Eestit katvat «turvavaipa» hakati tähtsustama ning Kaitseliidu maakaitsestruktuuri kuuluvad üksused saavad selleks juurde varustust ja relvastust. Aga isegi minusugune tsivilist saab aru, et 150 ameerika sõduri, mõne tuhande eesti sõduri, paari NATO valvelennuki ja mõnekümne tuhande kaitseliitlasega ei kaitse kogu Eestit, kui vastas on tuumarelvade, tankide ja rakettidega varustatud vaenlase armee.
Mitmed eesti sõjaväelased on kinnitanud, et tegelik lahingvalmidus on Eestis olemas vaid kord aastas, kevadel maikuus, kui toimuvad Kevadtormi õppused, ülejäänud aja oleme niisama kaitsetud nagu on seda meie võssakasvanud idapiir, mille täpset kulgemisjoont me pole suutnud ligi veerandsaja taasiseseisvumisaja jooksul paika panna. Sõjaväe läbinud meestele ja naistele ei korraldata regulaarseid kordusõppusi, sest selleks ei jätkuvat raha ega organisatsioonilist võimekust. Kui nii, siis tuleks veelgi tõsta kaitsekulutusi. Elementaarse tsiviilkaitsevõime puudumisest olen korduvalt kirjutanud-muretsenud: tavalised eestlased ei tea, kuhu minna või mida teha, kui suur pauk käib, kui näiteks side, elekter ja raadio ei tööta.
Väiksel pildil käib hoopis teine tants: valimiskarussell on alanud, kogu avalik tähelepanu koondus täiesti teistele teemadele kui elementaarse ja globaalse julgeoleku kindlustamine. Sotsiaaldemokraadid loevad tühjas külmas telgis Tammsaaret ja valetavad prügikastireklaamidel, nagu olnuks kirjandusklassik sünnist saati, st aastast 1878 sotsiaaldemokraat. Reklaamis on kolm valet: esiteks pole ükski imik sündides parteilane, teiseks ei kuulunud kodanik Anton Hansen, kirjanikunimega Tammsaare kunagi ühtegi poliitilisse parteisse ja kolmandaks loodi Eesti esimene sotsiaaldemokraatlik partei alles 1907. aastal (Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei). See on kultuuri kuritarvitus.
Peaminister kasutab oma ametipositsiooni ära nõnda, et marsib Reformierakonna valimisreklaamil Ämari lennuväljal „kindlalt tulevikku“ paari NATO lennuki õhkutõusu taustal, kiskudes kaitseväe nõnda lubamatult päevapoliitikasse. Riigi ja erakonna huvide hoolimatu samastamine ei aita kuidagi kaasa inimeste julgeolekule, pigem ohustab seda. Just praegu on käes aeg, kus meie riigi julgeolek ja erakondlik päevapoliitika peaksid olema kaks nii lahus asja kui üldse võimalik. See on turvatunde kuritarvitus.
Eesti tulevik saab olla kindel vaid siis, kui peame iga päev iga otsuse ja teoga silmas suurt pilti.
Sirje Kiin
