Uno Polikarpus. Foto: Viido Polikarpus
Isegi Vanas-Kreekas peeti surma müsteeriumiks. Traagik Euripides (480–406 e.m.a.), kelle tööd on tänase päevani säilinud, on öelnud, et elu on see, mida inimesed kutsuvad surmaks, ja esitab samas küsimuse, kas siis surma nimetavad inimesed eluks?
Viimasel ajal on surm niitnud palju minu eakaaslasi ja see paneb mind mõtlema oma surelikkusele. Eugene Ionesco (1909–1994) on aga öelnud, et maailmas on rohkem surnud inimesi, kui on neid, kes on praegu elus. Ja nende arv kasvab. Elusolijate arv jääb üha väiksemaks.
Steve Jobs, Apple’i asutaja, on arvanud, et keegi ei taha surra. Isegi need, kes tahavad pääseda taevasse, ei kiirusta sinna minekuga. Ja keegi ei ole surmast mööda hiilinud. Nii peabki olema, sest Surm on arvatavasti elu parim leiutis. Ta puhastab kõik vanast, et uus saaks tulla asemele.
Kui te olete elanud täisverelist elu, siis ilmselt te nõustute paratamatusega natuke kergemini. Ma olen tihti oma perekonna ja sõprade keskel naljatanud, et ma valmistun hauda minekuks. See on see, kui armastad lamada kõhuli. Ma lamasklen hommikul kaua voodis, lähen varakult magama ja see meeldib mulle nii palju, et ma ei tahagi hommikul üles tõusta! Üha enam meeldib mulle olla üksinda ja mis võib olla veel üksildasem kui surm? Muidugi, kui te olete usklik ja leiate lohutust selles, et kohtute taas taevas oma juba lahkunud lähedaste ja vanade sõpradega. Friedrich Nietzche kirjutas, et taevas on puudus huvitavatest inimestest.
Minu isa vend Uno Polikarpus suri hiljuti 99-aastaselt. Matused peeti 17. märtsil Rookwoodi kalmistul Sydneys. Minu isa suri Parkinsoni tõve tagajärjel kolmkümmend aastat tagasi. Mina panustan oma eluea pikkuse oma onu omale. Onu Uno oli Eesti lennuväes lendur. Pärast sakslaste tulekut sai temast Luftwaffe piloot, leitnant.
Kohtasin onu Unot esimest korda natuke peale oma isa surma. Enne surma oli isast jäänud vaid vari sellest, mis ta kunagi oli. Ja kui ma siis nägin oma onu Unot Torontos, kus ta oli koos Sydney eesti meeskooriga ja mina laulsin New Yorgi eesti meeskooris, siis oli selline tunne, nagu oleks minu isa ise tulnud mulle vastu terve ja heatujulisena, naervana oma sõprade keskel.
Hiljem külastas onu Uno minu vanemat venda Kaidot New Jerseys ja mind New Yorgis. Pärast seda ei olnud meil omavahel aastaid mingit kontakti. Siis tulid Facebook ja Skype, mille ta ka avastas ja mille kaudu me suhtlesime. Paar aastat tagasi helistas ta mulle minu sünnipäeval. Küsisin, kuidas ta elab. Ta vastas, et temaga on kõik korras, pole tal kuskil valusid ja kõik juuksed on ka enda omad, ainuke häda, et kõik sõbrad on surnud.
Uno oli esimese Viljandis asunud motoriseeritud veski omaniku kahest pojast vanem. Harald Raudsepp, kunagine kauaaegne Vaba Eesti Sõna toimetaja rääkis mulle sageli, kuidas ta omal ajal väikese poisina minu vanaisa veskist mööda käis.
Uno mängis klaverit ja tshellot kooli orkestris. Küllap ta oli imelaps. Ma usun, et ta elas nii, nagu on öelnud Hunter S. Thompson: „Elu ei peaks olema teekond hauda eesmärgiga õnnelikult kohale jõuda ilusa ja hästi säilinud kehaga, vaid külg ees lohisemine läbi suitsupilve, olles täiesti tühi ja ärakasutatud, nii et jõuad veel hõisata: „Vau! Milline teekond!““
Mina tunnen end aga nii, nagu on öelnud Woody Allen: „Ma ei karda surma, ma lihtsalt ei taha olla kohal, kui see juhtub.“
Viido Polikarpus