Enne ringsõitu Klõbi talu juures. Foto: Viido Polikarpus
Juulikuu on käes, see algas vihma ja mudaga ning tõi välja ka sääsed, kes olid seni peidus olnud. Sääski oli vähe, kuna meil polnud sel aastal korralikku talve, lundki mitte. Ja et kevadel polnud sulavett, mis oleks maa märjaks teinud, siis ei saanudki sääsed tekkida.
Nüüd ootame ilusat ilma tantsu- ja laulupeoks, et meie sõbrad ja tuttavad ning turistid saaksid nautida suurt pidu.
Mõned aastad tagasi elas meie lähedal Kikamäel sügavas metsas Pärja, kes oli peaaegu sada aastat vana ja kellel polnud kaaslaseks muud kui tema väike sülekoer Karu. Mulle meeldis käia tal külas, kui tahtsin väljas värsket õhku hingata ja vaikselt omaette mõtteid mõlgutada. Vahel läksin ka öösel või sumpasin talvel läbi sügava lume. Metsavaheline tee oli siis alati korras. Pärja on nüüd surnud ja tema majake on seisnud tühjana, aga ma jalutan vahel ikka sealt mööda ja mõtlen Pärja peale.
Ühel päeval jälle sealt mööda minnes nägin, et Pärja maja juures toimetab tema lapselapselaps Fred, kes on Eesti kaitseväe ohvitser. Tema pere pidas sel aastal seal jaanipäeva. Ka väike talu Pärja naabruses on korda tehtud, see kuulub Kaitseliidu Võru maleva aasta mehele Juhan Härrale. Kuna Juhanil ja tema neljal kaitseliitlasest sõbral oli kõigil tulemas sünnipäev, siis otsustati neid koos tähistada. Kui nad kuulsid, et minu sünnipäev 7. juulil on ka lähenemas, siis kutsuti mindki ürituses osalema. Mina pidin muidugi kitarri kaasa võtma.
Peopäeval saabus Juhan minu juurde Rootsi sõjaväe transpordimasinal, mis oleks võinud peale minu ja juba auto peal oleva seltskonna võtta kaasa veel terve rügemendi relvastatud mehi.
Kõigepealt otsustasime natuke ringi sõita. Esimese peatuse tegime ühe jahimajakese ees. Kaitseliitlane Toomas näitas mulle seal täpselt seda kohta, kus oli sündinud minu naise vend Väino Puura. Toomas rääkis, et selle koha peal oli kunagi olnud metsavahimaja. Väino sündimise ajal olid mu äi ja ämm olnud metsatöölised. Minu kadunud äi Valter Puura, keda tunti rohkem Klõbina, oli seda kohta Toomasele kunagi näidanud. Muidugi tegin ma sellest kohast foto järeltulevate põlvede jaoks.
Pärast pikemat loksumist jõudsime järve äärde, kus on endale kodu sisse seadnud Vahur Kersna. Mulle räägiti, et pärast seda, kui Vahur oli talu ära ostnud ja sealt lahkunud, leidis ta tagasi tulles talust vaid püsti seisva korstna, kõik muu oli ära varastatud.
Kui me lõpuks tervetena ja ühes tükis jõudsime sinna, kust me olime alustanud – meie talu juurde, haarasin ma kitarri kaenlasse ja hüppasin tagasi autosse. Seejärel sõitsime Juhani tallu. Juhan oli koos oma äsja Afganistanist tulnud poja Harri ja tema sõpradega mitu päeva olnud ametis talu ja selle ümbruse kordaseadmisega ja peoks ettevalmistamisega. Üles oli pandud suur telk, millest oli palju kasu, kuna väljas tibutas kogu aeg vihma. Kuid ka vihm ei rikkunud kellegi tuju. Võtsin kitarri ja me laulsime vanu tuntud laule. Minul paluti laulda isegi Willy Nelsoni laule!
Kaitseliidu Võru maleva pealik Urmas on väga ilusa lauluhäälega. Temal oli kaasas nende uus telksaun. Mul polnud sellesse küll erilist usku, aga kui saun oli kuumaks köetud, siis pidin tunnistama, et oli hea saun küll. Aga saunajuttudest ma seekord pajatama ei hakka.
Oli tore sünnipäev. Ja see, et meie kanti on jälle elu sisse tulnud, oli parim sünnipäevakink, mida ma oleksin võinud soovida.
Viido Polikarpus