Lamasin kõhuli Võru haigla opisaalis. Mitu õde, maskid näo ees, seisid minu ümber ja arst lohutas, et nõelatorge on valusam kui kogu operatsioon. Tal oli õigus.
Umbes kuu aega tagasi hakkas mu seljal just püksivärvli kohal sünnimärk suurenema, muutus hellaks ja sügeles. Kratsides hakkas ta veritsema. Läksin sellega Antslasse kiirabisse sellepärast, et ma juhtusin Antslas olema.
Kartsin, et ma ei pööra oma probleemile seljal vajalikku tähelepanu. Kiirabis kinnitati mulle, et pean kohe pöörduma oma perearsti poole, mida ma ka kohe järgmisel päeval tegin. Tema saatiski mind Võru haiglasse, et seal sünnimärk eemaldataks. Kogu protseduur kestvat mõne minuti.
Pidin haiglasse saabuma kell 8 hommikul. Arvasin, et hommikukohvi saan juua seal. Jõudsin kohale natuke peale kella 7. Haigla uksed aga avatakse alles kell 7.45. Pidin natuke ootama, aga peale sellise väikese detaili jooksis kõik muu nagu õlitatult.
Haiglas juhatati mind üheksandale korrusele. Seal vaatasid õed minu saatekirja ja muid pabereid ning üks küsis teiselt: „Kuhu me ta paneme?“ Teine vaatas tabelit enda ees ja vastas: „Meil on auk seitsmendas palatis…“
„Auk?“ küsisin ja lisasin, et kas me liigselt ei kiirusta sellega. Õed hakkasid naerma. Mind viidi koos kolme teise patsiendiga, kellest üks oli minuvanune ja kaks nooremad, palatisse. Seal pidin oma riided ära andma ja voodisse heitma. Olin imestunud, aga vahetasin oma rõivad haigla omade vastu ja heitsin voodisse.
Voodis olles mõtlesin, kui kaua kõik see aega võtab. Naabervoodis olev patsient küsis, kas mul on külm, ja kui on, siis peaksin paluma, et mulle toodaks tekk. Vastasin talle, et mul pole häda midagi. Siis astus uksest sisse arst ja lubas mu naabrile, et too saab nädala pärast koju, kuna ta tervis on hakanud paranema. Kui arst oli lahkunud, siis küsisin, miks mu voodinaaber haiglas on. Sain teada, et tal eemaldati põrn. Tahtsin nalja visata ja vastasin talle, et nüüd tunneb ta end kindlasti palju kergemana. Naaber tõusis voodist üles ja ma nägin, et tal oli küljes uriinikott. Tundsin end sel hetkel väga täbaralt – pole mõistlik alati nalja visata. Õnneks mu naaber ei paistnud solvunud olevat.
Siis tuli õde ratastooliga ja viis mu operatsioonisaali. Seal tehti lõikus tõesti hopsti! ära ja õmmeldi haav kinni. Arst tahtis teada, kas mul on küsimusi, ja lisas, et tükike sünnimärgist saadetakse Tartusse, kus tehakse sellest biopsia. Ma ei tohtinud nädal aega käia duši all ega saunas. Ma nägin õe käes väikest pudelit ja küsisin, kas selles on mu sünnimärk. Õde kinnitas, et nii see on. Palusin, et ta näitaks seda mulle. Sünnimärk nägi välja nagu väike aju, millel on hambajuured.
Tagasi palatisse jõudnult riietusin ümber ja lehvitasin oma naabrile lahkumisel, teised kaaslased olid end pööranud näoga seina poole. Astusin lifti ja tahtsin sõita alla, aga kogemata väljusin 4. korrusel. Ütlesin lifti juures ootavale umbes 50-aastasele naisele, et ma tulin valel korrusel liftist välja. Naine vastas, et minu tervisega meesterahvas peaks omal jalal ka neli korrust suutma kõndida, ja astus longates lifti.
Päev enne olin olnud Tallinnas ja mu peas hakkas keerlema mõte – kas see ongi kogu mu elu? Pähe turgatasid veel teisedki sarnased depressiivsed mõtted. Üks mu hea sõber oli just tulnud välja sügavast depressioonist ja mina ei saanud sel hetkel aru, kuidas tal võivad nii mustad mõtted olla, kui ta elul ei ole midagi viga. Äkki mõistsin, et ma teen ise just sedasama – heietan musti mõtteid. Tegelike suurte hädadega inimesed jäid minust maha haiglasse. Minul on minu tervis ja mulle kallid inimesed – mida muud siis saatuselt veel tahta?
Vahel on hea, kui sind raputatakse üles, et sa saaksid aru, kui õnnelik sa tegelikult oled.
Viido Polikarpus
