Väike metsatukk Märjamaa lähedal peidab saladuslikku kivivalli. Kas tegu on muinaseestlaste linnusega, nagu siiani arvatud, kultusobjekti, peokoha või rajatisega tähevaatlusteks? küsib Alo Lõhmus Maalehes 28. novembril 2013 ilmunud artiklis.
2013. a. veebruaris kutsuti kirglik ajaloohuviline Valdo Praust esinema Märjamaa kodulookonverentsile. Enne kohalesõitmist viskas ta maaameti kaardirakenduse LIDAR kõrgusmudeli vahendusel pilgu peale piirkonna tähtsamatele muinsustele. See kaardirakendus võimaldab üsna täpselt uurida maapinna reljeefi, vastavad andmed on mõõdetud lennukilt radarilaadse tehnikaga.
Sõtke linnust ehk Sõtküla Kantsimäge vaadates tabas Prausti, kes on ameti poolest infoturbespetsialist ja -õppejõud, eraelus aga mõisate, muinasaegse teedevõrgu ja kas või vanade jalgrataste pühendunud uurija, suur üllatus. “Olin rabatud – LIDARi kõrgusmudeli kohaselt on Sõtke muinaslinnuseks peetav ringvall täiesti veatult korrapärane ring läbimõõduga 77–78 meetrit,” rääkis Praust kevadel Maalehele. Kuna puud olid toona juba lehes ning rohi põlvini, polnud mõtet metsa kohapeale vaatama sõita: näha polnuks mitte midagi. Novembris aga, mil puud raagus ja hein närbunud, on arheoloogilise luure tegemiseks parim aeg.
Vaevumärgatav vall
Saabume koos Praustiga Sõtke linnusele ühel päikeselisel novembripäeval. Nagu oligi arvata, on seal isegi raagus aastaajal palja silmaga vaadeldavat väga vähe. Põldude keskel asuva metsatuka ääres on kiviaia jäänused, mis ilmselgelt ei pärine muinasajast; loomulikult ei saa seda öelda ka siin-seal varitseva okastraadi kohta. Sarapuuvõsas edasi trügides jõuame lõpuks laugja vallini. See on peaaegu märkamatu, napilt poole meetri kõrgune ja mõne meetri laiune kõrgendik võsas, pigem laisa merelaine kui linnusevalli sarnane.
Vall on kaetud mulla ja lehekõduga, ent siit-sealt turritavad välja ka paksu rohelise samblaga kaetud raudkivid. Võsa tõttu ei ole kuidagi võimalik tajuda, et tegu on absoluutselt korrapärase ringiga. Kuid just sellisena paistab ta radaripildilt. Praust oletab, et kuni radarikaardi hiljutise kättesaadavaks muutumiseni arheoloogid rajatise korrapära lihtsalt ei märganud. “Kohapeal käies ei näe struktuuri regulaarsuse osas suurt midagi, eriti kui piirkond on võsastunud ning täppisgeodeetilisi mõõtmisi ei tehta,” ütleb Praust. “Kaasajal saab neid mõõtmisi teha aga lihtsalt ja mugavalt lennukilt LIDARi abil, mitte üksnes kohapeal aeganõudva ja kalli tööna, mille pidi veel mõni aasta tagasi selleks ette võtma.”
1982. aastal välja antud “Eesti esiajalugu” ütleb Sõtke objekti kohta: “Võimalik, et keskmisse rauaaega kuulub Lääne-Eestis rühm seni veel väga vähe uuritud linnuseid, mis oma suhteliselt tagasihoidlike kaitseehitistega erinevad esiaja lõppu kuuluvatest tugevatest kantsidest. Kuivõrd need on tihti rajatud tasasele maale, on nende peamiseks tunnuseks kividest ja mullast ringvall. Ühe näitena mainitagu Sõtküla Kantsimäge Märjamaa lähedal. Ovaalse põhiplaaniga linnuseõue ümbritseb madal, kohati vaevaltmärgatav vall, mille kõrgus kusagil ei ületa üht meetrit.” Nagu sellest katkendistki näha, on arheoloogid Sõtke objekti pidanud ovaalse põhiplaaniga ehitiseks. Evald Tõnissoni “Eesti muinaslinnad” tõdeb 2008. a. ilmunud ja tänapäeva arheoloogide täiendatud trükis, et Sõtke linnus on “enam-vähem ümmarguse põhiplaaniga”. Valter Lang paigutab oma teoses “Pronksiaeg ja vanem rauaaeg Eestis” Sõtke linnuse nn varajaste ringvall-linnuste rühma. Sinna kuuluvad mitmed tasasele maale rajatud madalate vallidega sulendikud, mida võib dateerida vanemasse rauaaega, kuid need on kujult enamasti ovaalsed või meenutavad lausa ümarnurkadega ristkülikut.
Sõtket ei ole seni põhjalikumalt uuritud. Küll aga on vallis märgata “mustade arheoloogide” kaevetööde jälgi.
“Kui sa küsid mu käest, mis asi see on, siis ma ütlen, et ma ei tea. Kui sa aga küsid, et kuidas see tehtud on, siis ma tean: maa sisse on pandud toigas, selle külge on seotud köis ning köie otsas ringiratast käies on ring paika märgitud. Seejärel on ringile tehtud vall,” ütleb Praust. “Aga järgmine küsimus on: miks oli kellelgi tarvis teha absoluutselt korrapärast valli?”
Asi on selles, et teised linnused (sh ka madala valliga ringlinnused) ei ole korrapärased. Need on sobitatud looduslikesse tingimustesse, mistõttu nad on tihti silmanähtavalt lopergused või ovaalsed. “Sõtke vall hälbib täiuslikust ringist võib-olla vaid kümmekond sentimeetrit. Milleks oli sellist täpsust tarvis? Muidugi ma ei ütle, et teisi regulaarringiga linnuseid üldse ei ole, aga mina neid ei tea. Keegi ei ole muidugi veel jõudnud kogu Eestit ka LIDARi andmete abil läbi uurida, see on suur töö.” Valli mööda jalutades jõuame teise, märksa müürisarnasema struktuurini, mis valli ringjoonega lõikub ja selle läbistab. Tõepoolest, ka LIDARi kaardilt on näha, et lõunast lõikavad ringi kaks kivimüüri. Praust oletab, et need on hilisemad rajatised, täpsemalt põllupiirded. Siis, kui Sõtke kunagine otstarve oli unustatud, hariti põldu ka linnuse sees. Põldudelt hiljem kokku veetud kivihunnikuid on linnusevalli ümber rohkesti.
Prausti meelest ongi kummaline, et linnus – kui see ikka on linnus – on rajatud keset muinaspõlde suhteliselt madalale alale. Isegi naabruses paikev Tammiku talu asub märgatavalt kõrgemal kohal kui linnus. “Linnused ehitati reeglina ikka künka otsa või teistele eristatud paikadele. Ma ei usu, et siin oli linnus. Siin on ikka midagi muud olnud,” sõnab Praust.
Ent mis? “Ma ei tea,” vatab ta. “Kuid mul on oletusi.” Arheoloogide vana nali kõlab: kui leiad objekti, mille otstarve pole teada, nimeta see kultusobjektiks. Võib-olla tuleks Sõtke puhul seda võimalust arvesse võtta, oletab Praust. Eesti muinasusundist on teada väga vähe, selle praktikast ja riitustest peaaegu üldse mitte midagi. Võib-olla kasutati ringikujulist ehitist mingite riituste läbiviimiseks.
Külatarga observatoorium?
Teine võimalus on muinaseestlaste oma observatoorium. Observatoorium muidugi mitte tänapäevases tähenduses, vaid kui rajatis, mille abil vaadeldi ning mõõdeti Päikese, Kuu ja tähtede tõusu, teekonda taevavõlvil ja loojumist. “Selleks võiski olla vaja absoluutselt korrapärast ringi. Ringvalli sees võisid püsti olla näiteks ühepikkused palgid. Nende abil tehtavate vaatluste kaudu võis välja arvutada kalendriaja ja isegi kellaaja,” räägib Praust. Milleks võis muinaseestlastel sellist täpset infot tarvis olla? Põllutööde algusaja määramiseks? Nende puhul vaadati küllap loodusemärke, mitte taevakehade liikumist.
“Kuid kultusriitustele aja leidmiseks võis olla vaja teada täpset pööripäeva,” oletab Praust. “Pööripäeva määramiseks peab sul kaigas püsti olema, iga päev jälgid, kuidas ta varju heidab. Siin võis olla niisuguste vaatluste tegemiseks veidi keerulisem “taristu”,” mõtiskleb ta. “Nagu öeldud, asus see vall ka tuhat aastat tagasi juba keset lagedaid põlde. See tähendab, et silmapiir oli siin vaba, taevakehade liikumine oli hästi jälgitav.” Praust juhib tähelepanu sellelegi, et linnus paikneb peaaegu täpselt Sõtke muinasküla ja Sõtke mõisa vahel. Võib-olla asus Sõtkes juba muinasajal mõne kohaliku üliku muinasmõis? Võib-olla teostas ringikujulisel objektil oma vaatlusi mõni selle üliku teenistuses seisnud arbuja, preester, tark või tolk? Ei tea.
Tegu võib olla ka peokohaga
Igal juhul on Sõtke olnud oluline koht. Märjamaa koduloolase Aet Reinholdi uurimuse kohaselt otsis Saare-Lääne piiskop, kellele piirkonna kihelkonnad kuulusid, 1238. aastal ordult sõjalist abi oma vasallide vastu. Tasuks abi eest lubati ordule 50 adramaad Sõtkülas. Nii sai Sõtkest ordu saar keset piiskopkonna maid. Just Sõtke ja Märjamaa kui teede ristumiskoha kaitsmiseks otsustati Märjamaale ehitada keskaegse Lääne-Eesti kõige tugevam kivikirik.
“Sõtkel oli ordu maavaldusesaarekese majanduskeskus. Kas me sellest ei või midagi järeldada? Sõtke muinasmõis võis olemas olla juba muinasajal, kuid me ei tea sellest muidugi midagi,” räägib Praust. Tartu Ülikoolis 2008. aastal kaitstud magistritöös “Vallsulendikes avalduv ruumikäsitulus” kirjutab Karin Vimberg, et Sõtke-taolisi valle on seni peetud linnusteks, pelgupaikadeks ja kindlustatud taludeks. Kuid linnuse jaoks on nende vall liiga madal ja asukoht lagendikul liiga haavatav. Pelgupaigad peaksid paiknema raskesti ligipääsetavates metsades või soodes, mitte avalikult keset põlde. Kindlustalus peaks leiduma kultuurikiht, mida ringvallides enamasti ei ole. Vimberg pakub oma töös välja, et tegu võiski olla religioosset ja sotsiaalset funktsiooni täitvate objektidega. Ta tõmbab paralleeli sarnaste objektidega Ojamaal.
“Ojamaa vallsulendikke on tõlgendatud lähtudes ennekõike nende kesksest positsioonist asustusmustris, kuid seejuures on nende funktsiooni peetud kultusliktseremoniaalseks,” kirjutas Vimberg. “Kerstin Casseli arvates väljendub nende tsentraalsus nii asupaigas kui ka ühiskondlikus rollis. Ühe tõlgendusvariandina peab ta võimalikuks ringvallide funktsioneerimist keskustena, kus kogukond sai kokku ja viis läbi rituaalseid sööminguid ning vahetas kinke. Casseli arvates võidi vallsulendik ehitada pealiku talu maale ning see sümboliseeris seeläbi ka liidri tähtsust ühiskonnas.” Seni kuni täpsemad uuringud tegemata, ei tea lõplikku vastust muidugi keegi. Isegi mitte Sõtke vallide vahel luusivad talukoerad, kellele peremees on ülesandeks teinud objekti rüüstama kippuvate “mustade arheoloogide” eemalhoidmise.
Maaleht 28.nov. 2013
