Nui neljaks, me ei jäta mereni minemata! Tähendab see siis seda, et löö kasvõi see nuiajurakas neljaks või proovi siis pooleks – alla ei anna, järgi ei jäta, jonn ei vaibu. Vanas otsepildis ka: “Ennem saab nuia nellas lõhku, kui see järel annab”. “Mitte ta oma jonni ei jäta, kas või nui kolmeks,” leidub ka Eesti fraseologismide elektroonilises alussõnastikus.
Meri on meie korterimaja nurgast otsejoones kõigest 532 meetrit (Regio kaardirakenduse joonlauaga mõõtsin! https://kaart.regio.ee/) ja koeraga peab hommikul esimene asi välja minema. Pätsik on 16,5 aastat vana ja kui ei lähe kohe, juhtub õnnetus. Tol hommikul, kui ilmaennustusest jäi meelde kolmik “sajab lund, lörtsi ja vihma”, juhtus õnnetus hoopis jalutajal, loomatalitajal, mul. Olin haaranud teise mantli, mille taskus polnud koerakaka kotte. “Nui neljaks, ma koristan need pärast ära!” lubasin endale. Ma ei ole hooletu koeramampsel, mul on ju koer olnud vähem kui kuu aega ehk siis “uue aja” koerainimene, mitte selline, kes kevadisi miiniväljasid laeb. Va väetaja siuke. (Neid veel on küll ja veel Põhja-Tallinnas…)
Tutkit! ehk tuhkagi. Tühja ma enam neid leidsin, vahepeal oli käinud sahk ja tänava äärde paotatu oli vallide all. “Kui tuleb taas sula, siis kas või nui neljaks, ma otsin selle reostuse üles!” lubasin ma Pätule, kellele olin enne mere äärde jõudmist sosistanud, “See on MERE KUTSE, kutsuke.” Mere kutse on, kui sind tõmbab merele, meie puhul mereni. Vanasti tõmbas Pätu oma jalutajat kõikjale, nüüd tihti kõnnin mina julgustavalt tema ees. Pätul on raskusi puusadega. Kusjuures mul ka! Toredat laulu “Mere kutse” (sõnad Leelo Tungal, muusika Kadri Hunt) laulsid poiste- ja meeskoorid 2019. a. juubelilaulupeol. Otsige YouTube’ist.
Mida Pätu ei tea (või äkki siiski), on et tema on ainus oma pesakonnast, kes pääses MEREKOOLIST. See tähendab seda, et tema (ootamatult saabunud) vennad ja õed uputati vahetult peale sündimist. Ma ei sooviks sellel teemal pikalt peatuda, sest see on vägagi ebameeldiv, aga juhtus see meile teadmata ja pean andma tegijatele andeks, sest nad olid tol ajal veel, ütleme, et vägagi vanakooli vanaviisi inimesed, kes paremaid lahendusi ei taibanud ellu viia. Merekooli minek ei toimu sugugi alati meres… Ning nüüdseks on selline “lahendus” seadusega keelustatud. Aga võibolla sellepärast Pätu ei nõustu isegi nabani Tika auku, veega täitunud endisesse kruusakarjääri Saaremaal minema. Kuid vannitada tahaksime me teda küll. Ja pediküüri teha ka põdurale poisile.
Koer elab meiega 23. jõulukuust, mil ämm toodi pühadeks pealinna külla, kaasas eakas koer ja kaks kassi. Kolm neist on taas Kohtla-Järve viienda korruse (liftita maja) korteris, aga võtsime Pätu oma tervisemuredega meie hoolde pealinna poisiks, et nii 86-aastasel Mammal, kui (inimaastates vähemalt 90-aastasel) Pätul oleks talvel kergem.
Hülgeid hüütakse ka MEREKOERTEKS, sea dog on jällegi hai, aga mõlemas keeles ka kogenud vana meremees, nagu ka MEREKARU. MERILÕVI on hülgest valjemini haukuv pruun loivaline, kes elutseb põhiselt Vaikses ookeanis ja MERIHUNT päris hirmutava väljanägemisega kala. MERISIILIK (sea urchin) kindlasti köidaks kerana koera tähelepanu, nagu maismaa siilgi, aga mängimiseks ei sobi. Merisiilikuid Läänemeres ei elutse, kuna see pole piisvalt soolane.
Meie rannas ärgitavad mängule hallvaresed, kes veepiiril mustadel märgadel adruvallidel meile uudishimulikult lähedale hüppavad. Need talvised MERIHEINA vallid on nii Pätu moodi, et kui ta nende vahele pikali viskaks, siis nagu tina tuhka kadunud ta oleks. Lumega mitte.
aastal on Raadioteater salvestanud Jack Londoni romaani “Merehunt”, The Sea-Wolf (1904) – seda saab kuulata Klassikaraadio raadioteatri arhiivist: https://klassikaraadio.err.ee/731013/raadioteater-merehunt
Riina Kindlam,
Tallinn
Foto: Riina Kindlam
Foto: Riina Kindlam
