Noor Viido suitsetab
Mul on terve elu olnud kalduvus jääda millestki sõltuvusse. Võib-olla on see tingitud sellest, et ma sündisin põgenikelaagris Saksamaal ja kasvasin üles Ameerikas, kus ahnusest peetakse lugu – nii arvavad Wall Streeti pankurid –, aga tegelikult olin suure pere laps ja pidin tegema kõik, et oma vanema venna ja kolme noorema õe keskel saaksin kätte oma jao.
Ma mäletan, kui isa tuli koju, kaasas kast kirsse või maasikaid, kuidas meie, viis last, istusime ringis tema ümber, et saada kätte oma osa maiusest. Ma teadsin, et kui ma kohe ei tegutse, siis teist võimalust mulle enam ei tule…
Teismelisena paistsin endale eriti mehine sigaretiga suus. Ei läinudki kaua aega, kui minust sai ahelsuitsetaja. Järgmisena avastasin, et alkohol teeb peol meele väga kergeks ja rõõmsaks, nii et sellest sai minu järgmine sõltuvus.
Kümme aastat suitsetasin ja jõin nõrkemiseni, kuni ühel hetkel oli selge, et need kaks asja ei tee mu elu kuidagi kergemaks ega lahenda probleeme, vastupidi – need tekitasid probleeme. Kui ma sain 27 aastat vanaks, jätsin ma maha mõlemad.
Isa, kes oli ilmselt ka aldis sõltuvusteks, hüpnotiseeris meid, oma lapsi, ja muutis meid taimetoitlasteks, kuna see olevat tervislikum, aga ma kahtlustan, et viie lapsega tuli elu nii lihtsalt odavamalt välja.
Olengi olnud kogu oma elu taimetoitlane, välja arvatud USA armees teenimise ajal. Olen teinud järeleandmisi ainult kala osas, sest alati, kui ma ütlen, et olen taimetoitlane, pakutakse mulle ainult erinevaid kohupiimasid.
Mainima peaksin muidugi ka ohutumaid sõltuvusi nagu näiteks nõrkus šokolaadi, jäätise või oomega-3 vastu, kuni ma viimase kohta kord lugesin, et piisab ühest sprotist päevas, kui su organismi päevane vajadus on täidetud ja jääb veel ülegi.
Hiljuti jäin ka ühe uue sõltuvuse kütkesse – need on Võru Katariina kohviku moonisaiad. Algus oli süütu nagu ikka ja piirdus vaid mõne saiakesega. Need on kohapeal küpsetatud ja lausa sulavad suus! Edaspidi juhtus nii, et kui ma pidin kellegagi kokku saama, siis ikka Katariina kohvikus ja pitsa või supi järel tellisin ma ühe moonisaia. Kuigi mooniseemned lähevad vanal inimesel proteeside alla ja teevad valu, ei teinud ma sellest väljagi ja õige pea tellisin ma ühe saia asemel kaks. Et ma ei tahtnud näida ahnena, hakkasin ma kolmanda ja neljanda saiakese tellimise asemel neid kaasa ostma.
Aga kuldse võimaluse moonisaiadega maiustada sain ma siis, kui kohvik küsis, kas ma ei paneks nende ruumidesse üles oma maale. Muidugi olin ma sellega otsemaid nõus! Olla nii lähedal oma sõltuvuse objektidele, see võttis lausa jalust nõrgaks!
Nagu korralikule sõltlasele kohane, hakkasin ma lõpuks saiakesi koguma. Ostsin neid päris palju korraga ja viisin koju ning panin sügavkülma, et siis neid sealt värsketena võtta, millal iganes tuju tuleb.
Ühel päeval lugesin ma artiklit politseiohvitserist St. Louisis, kes eemaldati neljaks kuuks töölt, sest tema narkotest osutus positiivseks pärast seda, kui ta oli söönud ära neli moonisaia. Tal oli tegemist enda puhtaks pesemise ja selgitamisega, et ta ei ole tarvitanud narkootikume, vaid on maiustanud moonisaiadega!
Ma pole 40 aastat tarvitanud alkoholi või mingeid illegaalseid rohtusid, aga äkki peaksin olema valvel, tarbides nii süütuid asju nagu moonisaiad?
Viido Polikarpus
