Ülle Ederma Toompeal lipuheiskamisel 24. veebruaril 2020.
Pika elu jooksul on palju meeldejäävaid elamusi ja nüüd nendest üks on kindlasti ka Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine Tallinnas.
Olin selle päeva sündmuste ülekandeid interneti kaudu juba aastaid jälginud, istudes terve öö arvuti ees ja ikka soovinud seal ise kohal olla. Nii et see oli üks asi minu “bucket listi” peal, mida siis lõpuks sellel aastal tegin. See kõik oli nii liigutav, et mõtlesin seda jagada ka lehe lugejatega.
Jõudsin kohale neli päeva varem, et mitte väsinud olla õigel päeval ja valisin Palace hotelli, et kui lumi ja jää kõndimise libedaks teevad, siis ei oleks kaugele minna. Tuli välja, et plaan oli hea! Jõudsin kohale päiksepaistelisse Tallinnasse, 3C kraadi sooja. See kõik aga muutus järgmisel päeval. Tallinn oli siis hall ja külm ja tuuline, puudus see sära, millega oleme suvekuudel harjunud. Tihti tibutas vihma, siis tuli päris torm ja nii kõva vihm ja tuul, et vihmavarjust ei olnud midagi kasu. Kõige tormisemaks õhtuks olid teatripiletid!
Eesti Vabariigi sünnipäeval oli päikesepaisteline ilm ja taevas sinine, ainult temperatuur oli vist -2C või nii, mis on ikkagi külm, kuigi säras päike. Hommikul vara ruttasin Toompeale koos paljude teiste inimestega. Vaatamata pimedale ja külmale hommikule, inimeste meeleolu oli ülirõõmus. Öeldi, et sinna kogunes üle tuhande inimese. Jagati eesti lippe – sinimustvalge igalpool, korporantidel lehvisid oma lipud. Kogunes ka puhkpilliorkester. Ma ei ole kunagi varem tähele pannud, kui pikad on eesti inimesed!
Tundus, et 7:34 muutus taevas heledamaks ja algaski lipu heiskamine Eesti Vabariigi hümni saatel. See oli äärmiselt liigutav – kui ilusasti kõlas meie riigi hüm, kui lipp tõmmati masti Pika Hermanni otsa ja tuhanded lipud lehvisid ümberringi! Sellele järgnes Riigikogu esimehe Henn Põlluaasa tervitus. EELK peapiiskop Urmas Viilma oma õnnistussõnades ütles umbes nii, et kõik eesti lapsed sünnivad siniste silmadega, siis mõned muudavad värv, aga et kõigil eesti lastel on sinimustvalged silmad!
Isamaalised laulud läksid seal eriti südamesse, “Eesti lipp”, “Hoia Jumal Eestit” , “Meil merevood on vabad” – pisarad tikkusid silma! Et olin ise seal, milline ilus elamus, millest olin juba kaua unistanud! Meeleolu oli pidulik terve tee Toompealt alla minnes, sooviti head vabariigi aastapäeva, lipud kõigil käes, õhus palju elevust. Nii sai alguse iseseisvuspäeva kaunis hommik.
Lipu heiskamisele järgnes pärgade paigutamine vabadussamba ette. Sinna oli raske ligi pääseda, on liigutav traditsiooniline tseremoonia, mida on parem telerist vaadata! Kell 10 oli pidulik oikumeeniline jumalaateenistus Kaarli kirikus. Teenisid peapiiskop Urmas Viilma ja Tallinna praostkonna praost Jaan Tammsalu. Sõna oli ka vähemalt tosinal Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute esindajatel. Esinesid mitmed koorid. President Kersti Kaljulaidi ja teisi valitsuse liikmeid tervitati püsti seistes. Oli ilus kontsert-jumalateenistus.
Kaitseväe paraad oli kell 12, ma kasutasin vahepeal aega, et imetleda eesti lippude ilu tänavatel, kus iga hoone ees lehvis lipp. Terve Tallinn oli “en fete”, tänavad olid sinimustvalged – Tallinn oli sinimustvalge!
Juba tund aega varem marssisid osalejad rühmadeviisi paraadiks Vabaduse väljakule. Tänavad ümber väljaku olid kinni. Kui ma ütlen, et tänavad olid kinni – siis samuti kõnniteed – kui kord sisse said, siis ei olnud enam kerget väljapääsu – ainult suure ringiga peaaegu Toompea kaudu! Olime hea koha leidnud, millest loobuda ei tahtnud. Inimesed olid kõik ärevuses, mees minu kõrval oskas mulle kõikide üksuste kohta midagi kommenteerida. Igav ei olnud. Lõpuks jõudis kohale presidendi auto ja väljus president Kaljulaid kollases pikas mantlis.
Kõlas jälle võimsalt Eesti Vabariigi hümn. President tervitas kõiki üksusi kordamööda, soovides neile head vabariigi aastapäeva, millele kõlas tugevasti kuuldavalt “tänan”. Peagi lendasid helikopterid kindlas formaadis üle Vabaduse väljaku ja siis ka lennukid. See oli ilus pilt sinise taeva taustal.
Peale peaminister Jüri Ratase tervitussõnu hakkasidki kaitseväe üksused marsisammul liikuma, lahkudes langetades lippe presidendi austuseks. Sellele järgnes rida tanke ja kuulipildujaid ja muud sõjavarustust ja sõjaväe sõidukeid liikudes orkestri saatel.
Mind eriti see sõjaväe tehnika ei huvitanud, aga see mees minu kõrval oli väga hasardis, mida huviga kuulasin. Oli hea ühtekuulvuse tunne seal seistes ilusa päikese käes, kuigi varbad külmetasid. Oli üks rahvas, üks pere! Pidime veel kaua ootama, kuni meid sealt välja lasti.
Peale paraadi tulid tankid ja kõik see sõjaväe varustus uuesti Vabaduse väljakule, et poisid – noored ja vanad – võisid nendele ronida ja neid lähemalt uurida. Meie aga ruttasime pannkooke sööma, kus saime ennast soojendada kuuma glögiga.
On huvitav märkida, et päevauudised hommikul ETV-s algasid Eesti Vabariigi hümniga. Uudistes oli kuulda, et presidendid Trump ja Putin olid esimesed, kes õnnitlesid Eesti presidenti. Näidati ka videosid aktustest, mis leidsid aset koolides iseseisvuspäeva tähistamiseks. Kena traditsioon.
Pidupäev ei olnud lõppenud. Kellel olid kutsed presidendiga kätlemiseks, sõitsid neile ettenähtud rongiga Viljandisse, kus oli kontsert Ugala teatris ja seal ka presidendi aastapäeva kõne.
Kontsert oli tegelikult huvitav lavastus, mille teema oli “Igal linnul oma laul”, sellega lõpetas ka president oma kõne. Seda kuulasime ühe sõbranna kodus, kus oli ilus laud kaetud klimbisupi, kiluvõileibade ja muude hõrgutistega. See paistab olema traditsiooniline EV aastapäeva söök! Kuna järgmisel päeval oli vastlapäev, siis olid igalpool ka vastlakuklid saadaval.
Nii lõppeski minu seiklusrikas iseseisvuspäev ilusate mälestustega. Kohe peale seda ilusat päeva tuli Eestisse lumetorm ja lumi jäigi maha, kuni lahkusin. Huvitav on see, et selle aja jooksul oli ilm nii muutlik, et ma elasin üle pea kõik aastaajad! Vihmatormi, lumetormi ja vahel ka nii ilusaid päevi, et nautisin cappucinot ühes välikohvikus Raekoja platsil. Need muidugi olid kinni, aga sellel päeval olid mõned lauad väljas.
Eesti Vabariigi 102. sünnipäev kodumaal sai väärikalt tähistatud ja samal ajal ka oluline Tartu rahulepingu sõlmimise juubel, millest on möödunud 100 aastat.
Elagu Eesti!
Ülle Ederma
