6. juunil suri Tartus südamehaiguse tagajärjel Peeter Ristsoo. Midagi taolisele inimesele – säärasele boheemlasele – järele hüüda pole kerge. Peetril oli üheksa ametit ja “kümnes nälg”, nagu öeldakse. Teda võib võrrelda teiste koloriitsete isiksustega, alates kaabukandjast ning riietusega edvistada armastanud Truman Capote’ist, aga ka Brendan Behani ja Charles Bukowskiga. Sellised võrdluskatsed jäävad aga ebaadekvaatseteks, sest Peetri eluloo minategelane oli puhtal kujul tema enda kätetöö. Delfi portaal tabas suuresti märki kui teatas, et lahkunud on “šõumees ja riigiametnik”.
64 aasta vältel pidas lahkunu järgmisi ameteid ja teisigi veel: vabrikutööline, kelner, barman, restorani mänedžer, ajakirjanik, tõlkija, raadio ja TV diktor, produtsent ning saatejuht, näitleja ja fotomodell, konferansjee, ja Eesti Välisministeeriumi ametnik. Osade inimeste silmis oli ta vaid enfant terrible. Tema kohta on kirjutatud: “skandaalne ja provotseeriv”, “pullivend ja napsuvend”, aga ka “elumees”. Kõik on õige.
Peeter etendas arvestatavat rolli sõjajärgsete pagulaseestlaste melus ja pummelungides, milledes mõned kaasmaalased nägid jama ja teised hoopis värvirikast epohhi. Tolle ajastu ja suure sõpruskonna tuled hakkasid tasapisi kustuma möödunud sajandi lõpu poole (kuid söed hõõguvad ikka veel tuha all), siis kui Lakewoodis suleti Alligator Inn ja Manhattani kunagises sakslaste linnaosas kõrts nimega Little Finland.
Eestis kasutatakse sõna “legendaarne” sageli liiga kergekäeliselt, kuid kodumaal kujunes Petsist lõplikult ning põhjusega midagi koomiksi või siis “pulp fiction” tegelase sugust. Osalt tuleneb see sellest, et Ristsoo elu valdav ehk esimene osa möödus vabas maailmas. Kodueestlastel on raske kontrollida, millised osad legendist on tõesed, ja kas sellele on midagi äkki ka juurde luuletatud. Olev Remsu kahtles kunagi Sirbis: “ehk polegi Ristsoo nõnda kõva elupõletaja, nagu ta ennast reklaamib! Või on veel kõvem, pole kunagi hätta jäänud!” Ise kinnitan, et ka kui “peopeeter” võis mõjuda osale “korralikest inimestest” nuhtlusena, oli ta algusest lõpuni ehe ja ehtne, kuid sellele lisaks ka ustav sõber.
Peeter Ristsoo sündis 10. märtsil 1950 Eesti Vabariigi ohvitseri perre, diipii laagrite ajastul Geislingenis, olles seega “pagulaps”. Mitte põlvkonna liikmena, kellel oli mälestusi Eestist, vaid ühena nendest, kes sündisid keset Saksamaa sõjajärgseid varemeid. Lapsepõlves olevat ta unistanud sõduriks või näitlejaks saamisest.
Torontos üles kasvades neelas Ristsoo enesesse raamatuid ja õppis politoloogiat, olles saanud “sina peale” eesti keelega tänu osalt suurteosele “Eesti Vabadussõda”. Ülikool ja akadeemiline karjäär ei olnud aga temale mõeldud.
Rain Tolk on üks väheseid, kes on paberil kirjeldanud saledat ja eluküünalt kõikidest otstest põletavat Peeter Ristsood tema “kahekümnendate eluaastate alguses – elamas Kanadas ja seiklemas ringi mööda Põhja-Ameerikat, liikudes ühelt peolt teisele, ühe naise juurest teise juurde, ärgates pea iga kuu erinevas linnas.” Kõik see toimus suuresti eestlaste ringkondades. Kes oskab öelda, kus lõppeb eestlusega tegelemine ja millisel hetkel toimub bakhanaal lihtsalt joie de vivre’i pärast, eriti kui on tegemist jällenägemise rõõmuga maapaole spetsiifilistes tingimustes?
Tollal oli Ristsoo keravälk, kuid samas ka karmim ja süngem või siis veel küünilisem, kui see roosa kaisukaru, kelleks ta lõpu poole Eestis kaldus, enne kõike küll õrnema soo silmis.
Peeter oli väikese “klubi” liige, mille ring võis koosneda vaid mõnekümnest tema generatsiooni inimesest, ja nimelt sellistest noortest kaugel Eestist, kes olid võõrsil sündinud, kuid sisimuses otsustanud, et omavahel suheldakse eesti keeles.
1977. a. jaanuaris läheb Ristsoo ligi kolmeks aastaks tööle raadio “Vabadus” eesti toimetusse, elades Münchenis oma südamedaami Juta (Juks) Ristsooga. Jutustatakse, et ligilähedaselt nagu kolleegil ja Peetri sõbral Andres Jüriadol olevat Ristsool olnud selline läbilõikav hääletäämber, mida isegi NSV Liidu segamisjaamad ei suutnud täielikult summutada.
Ka kui Ristsood ei saa pidada eelpoolmainitud Behani ja Bukovski otseseks konkurendiks, oli ta kahtlemata mitmel moel inimestega suhtleja.
Saksamaalt Ameerikasse tagasi jõudes vedas ta väljaande “Esto-America” ilmumist, milline ingliskeelne ajakiri paistis silma sellega, et julges kritiseerida etableeritud pagulasorganisatsioone ja struktuure. Sellesse perioodi langeb ka abielupaari Ristsoo kaasalöömine organisatsioonis Baltic Appeal to the United Nations.
Ristsoo elas USAs ca. 15 aastat, kuid kandis taskus Kanada passi. Tollesse aega langeb periood, mil Peeter töötas Helvik Türgile kuuluvates kurikuulsates kõrtsides Manhattanil, aga ka NY Eesti Maja baarileti taga.
Olles kasvanud lahku abikaasast Jutast, algas Peetri Eesti periood aastal 1993. Veel alles hiljuti kirjeldas Peeter, kuidas tema sõprussuhe Jutaga pärast lahkuminekut siiski arvestatavalt taastus.
Peeter Ristsoo lõi Eestis laineid skandaalse TOP-raadio saatega “Intrigeeriv pärastlõuna” koos Toomas Saareperaga, kus “rahva lemmikud ägisesid üliagarate reporterite välkküsimuste all”, a la Don Imus ja Howard Stern.
Kuidagi ei suuda unustada ainulaadset ameerika jalgpallimatši ülekannet 90. a. keskpaiku televisioonis, mille käigus mingi kolmanda järgu soome meeskond tampis enesest isegi veel haledama eesti võistkonna mutta, mida kõike kommenteeris otse eetris kikilipsuga Ristsoo, kes tegelikult ei teadnud spordist suurt midagi.
Esimene märkimisväärne teleesinemine oli ETV saates „Jürgensonid“, kus ta esines muuhulgas koos teiste Peetrite, Oja ja Volkonskiga. Tema põhitelesaade oli aga naljakaid koduvideosid näitav ja kommenteeriv “Reaktiiv”, mille käigus meie mees istus vana lennuki kabiini maketis ja hirnus sekka. Nõnda tutvus eesti publik naeruga, mis oli Ristsoo kaubamärgiks. See saade oli “puhas kuld”, nagu mainib Internetis anonüümseks jäänud kommentaator.
Ka Eestis oli Peetril ameteid palju. Ajakirja “Global Estonian” Tallinna toimetaja, näiteks. Välisministeeriumi vanemreferendi ametist siirdus halveneva tervisega Peeter pensionile, kuid jätkas tõlkimist, nüüd juba Kolga-Jaani elanikuna.
Enne seda oli Ristsoo kehastanud TV reklaamis rikast kuid kitsit “Kanada onu”, kes keeldub raha pärandamast sugulasele Eestis, soovitades hoopis kiirlaenu võtmist firmalt X. Võta heaks või pane pahaks, kuid kahtlemata on Peeter olnud üks nendest, kes on kujundanud kodumaal elavate eestlaste ettekujutust sellest, millised väliseestlased umbes olla võiksid.
Peeter Ristsoo oli sedavõrd kuulus Eestis, et mehe ümber tiirles lõpuni parv nooremaid naisi. Peeter jäi Peetriks, vilistades südameseisakute ja teiste teda kummitanud tervisehäirete peale. “Tavaliselt lõpevad need õnnelikult,” ütles Ristsoo veel alles hiljuti.
Isade maale elama tulemine osutus heaks strateegiaks. Siinsele meediale ütles Peeter: “Kui oleksin Ameerikasse jäänud, oleksin praegu (arvatavasti) tavaline vananev baarman”. Eestis eksisteerib aga “Peeter Ristsoo austajate klubi”, ja siin leidis aset tema “comeback”. Olles kujunenud noore mehena omamoodi legendiks juba diasporaas, võeti teda hiljem omaks ka Eestis.
Sakslastel on hea ütelus: “tuntud kui kirju koer”. Miks ka mitte, kui oled elanud kirglikult? Peeter oli täis vasturääkivusi. Üks hetk otsekohene, kui mitte just jõhker, ja siis järgmisel teistega arvestav.
Peeter Ristsood jäävad leinama temast viis aastat noorem vend Lembitu Torontos ja eksabikaasa Juta. Lapsi Peetrist maha ei jää, kuid sõpru on tal jalaga segada.
Pole üldse nii, nagu keegi küünik Delfi virtuaalsel “peldikuseinal” kirjutas, et “üks joodik ees või taga, neid (napsuvendi) sureb iga päev meil”. Tegelikult loovutas Peeter piisaval hulgal armastust teistele, ja teda armastati ka vastu.
Enamus lahkunule pühendatud “in memoriam” meenutustest Eesti kommentaariumeis on hoopis stiilis: “oli lahe vana”; “Tore onkel oli, osatäitjana sarjas “Jürgensonid” lausa unustamatu kuju 🙂 ”; “Ristsoo oli sealt kambast kõige sümpaatsem, tundus hea südamega pullivend olevat”, ja “Jube kahju, et nii värvikas ja koloriitne kuju nagu hr Ristsoo on meie seast lahkunud. Puhka rahus, vanameister.”
Jüri Estam
