Juba mõnda aega otsitakse Eestile rahvuslinnu kõrvale rahvuslooma. Kuigi lõplikku valikut veel langetama ei hakata, juhib pingerida kõige võimsamalt siil. Zooloog Aleksei Turovski räägib, mis loom siil on ja millised loomad meid esindada võiksid.
Siili järel andsid 6349 Eesti Päevalehe lugejat lehe tehtud küsitluses enim hääli veel hundile ja ilvesele. Võsavillemi ootamatu populaarsuse põhjuseks võib lehe sõnul olla mitte asjaolu, et metsakoerad meile südamesse pugenud on, vaid hoopis see, et tänavu on Eestis hundiaasta.
Hallhüljes hävitab Läänemere asotsiaale
Zooloog Aleksei Turovski nimetab siili küll omapäraseks, küll fantastiliseks olevuseks, kuid tunnistab, et tema isiklikult teda rahvusloomana ei näeks. Mitte et siilidel midagi viga oleks, lihtsalt hallhüljes ja mäger passiksid kohalike loodusinimeste väljapakutud loodavale ametikohale tema arvates paremini. “Mäger on tubli, asjalik, perekondlik, suur ehitaja, tolerantne loom, kes oskab enda eest seista,” ei ole Turovski kiidusõnadega kitsi. Ilmselt just nende omaduste poolest pidavat puhtalembene loom olema sümboliks ka mitmes Ameerika osariigis. Hallhüljes pidavat Turovski sõnul olema meile väärtuslikum loom kui me arvata oskame. Näiteks peaksime me just neid tänama selle eest, et Läänemeres ujuvad vaid tugevad kalad, erinevalt teistest meredest, kus reostus on oma töö teinud. Nimelt pidavat hülged meie vetes kalamaailma niiöelda asotsiaalid ehk nõrgad isendid kinni püüdma ja nahka panema.
Turovski sõnul on siilide puhul omapärane, et neil on aastas kaks pesakonda. Neist viimane talvitub emaga ümarikus, kenasti vooderdatud põrandaga pesas. “Emasiilid on väga head emad,” ütleb ta. Loomult üksildaste siilide võrdlemist eestlastega Turovski aga õigeks ei pea. Ta usub, et ühegi looma iseloomu ei saa rahvusega kõrvutada. “Näiteks tahavad paljud rahvused ennast lõviga võrrelda,” räägib Turovski, et lõvi puhul nähakse ainult tema tugevust. Ilmselt ei tea enamik neist, kes ennast lõviga võrrelda tahavad, et emalõvi paaritub iga paarikümne sekundi tagant, muigab Turovski.
Siili maiuspala on lõpnud rott
Kes ikkagi on see loom, kelle kuulsamate tsitaatide hulka kuulub: “Löö serviti, ikka serviti!” ja kes on hüva nõu eest Kalevipojalt tänutäheks oma okkalise kasuka sai?
Aleksei Turovski sõnul on siil omapärane oma käitumisvõtete poolest. “Ta ei saa ennast käppadega puhastada ja siis ta püherdab hapukate õunte vahel, et puukidest vabaneda,” räägib Turovski. Puuke on siilid meistrid koguma – kui ta lasta tunniks ajaks põõsarikka metsa alla lahti ja siis uuesti kinni püüda, võib ta okaste vahelt leida tuhandeid puuke. Kusjuures ei tasu arvata, et siilipoisid selle tunni jooksul metsa all rebase moodi ringi silkavad. Siilid on Turovski sõnul väga aeglased. Kui mõni neist saab kiiruseks 7 km/h, siis on tegemist rekorditeraamatu väärilise tulemusega.
Siilid on ühed vähestest täistalveund magavatest loomadest. Kui karu ärkab koopa ees oleva krõpsu peale kohe üles, siis siili ei ärataks ka pesa ees kärgatav pomm. Ainukene asi, mis siili keset talveund üles äratab, on pikaajaline sula. See võib neile ka saatuslikuks saada, sest ärgates hakkavad nad kohe oma rasvakihti kulutama. Siilid on putukatoidulised, kuid maiustavad ka õunte, pirnide ja hapukate marjadega, samuti madude, sisalike ja hiirtega. Mõni rotiraibe pidavat siili jaoks tõeline õnnistus olema. Kui mõni mürk niidab inimesegi maha, siis siiliga ei juhtu Turovski sõnul midagi. Lisaks kakkudele, kellele siilid on maiuspalaks, võib nende elupäevad lõpetada lehmapiim. Piim pidavat siilidele küll väga meeldima, kuid pikema tarbimise järel tapab see ta sisemise mikrofloora. Siilidele võib anda kitsepiima.
Õhtuleht
