Eesti Vabariigi 97. aastapäeva tähistamine Lakewoodis
Lakewoodi Eesti Ühingu korraldatud aktuse esinejad. Vasakul: Eesti Kooli juhataja Külli Rannamäe, Luule Prima, Annika Simonson (ees), Helisa Uroza, Aili Simonson, Brianna DeShaw ja tema kõrval Lakewoodi Eesti Ühingu juhatuse liige ja teadustaja Karin Ulm Must, ääres paremal NY rahvatantsijate Saare Vikat juht Liisi Vanaselja. Tagareas vasakult: Tõnu Vanderer, LEÜ esimees Erik Must, EV alaline esindaja ÜRO juures Margus Kolga ja praost Thomas Vaga. Autori foto
Armastus sünnimaa, isamaa, vanemate ja vanavanemate sünnimaa – Eesti – vastu peegeldus Lakewoodi (NJ) eestlaskonna kokkusaamistel 21. veebruaril Eesti Vabariigi 97. sünnipäeva tähistamisel.
Jumalateenistus Lakewoodi eestlaste Luteriusu kirikus oli pidulik, kuigi vaid vähesed said talviste, ebakindlate ilmade tõttu teenistusele koguneda. Koguduse õpetaja jutlus, mis on välja toodud EELKL koduleheküljel http://lakewood-kirik.cwahi.net/, köitis osalejate tähelepanu nii, et Ingrid Kanguri poolt pakutud kohvilauas kestsid arutlused edasi.
Laupäeval, 21. veebruaril kogunesid kohalikud ja ka Marylandist, Connecticutist, New Yorgist, Pennsylvaniast ja võibolla ka mujalt kohale saabunud kaasmaalased tähistama Eesti Vabariigi sünnipäeva Lakewoodi Eesti Majas. Ilusad programmivihikud koostas ja kavandas arhitekt Tõnu Vanderer. Reklaamid kavalehele hankisid Viiu Vanderer ja Marissa Karuks.
Palvuse ütles praost Thomas Vaga. Tõnu Vanderer kutsus publikut mälestama veterane ja langenuid nii Vabadussõjas, maailmasõdades ja siin maal Vietnamis, Koreas ja Iraagis ja Afganistanis teeninuid, tsiteerides Maria Underi luuletatud värssi: “Meilt palju võetud, Siiski meile jäi, me uhkus, au ning viha: Seiskem püsti päi!”
Teadustaja Karin Ulm Must ütles kõikidele südamliku tere tulemast Lakewoodi Eesti Ühingu ja selle esimehe, aktuse korraldaja, Erik Musta nimel. Ta tutvustas Eesti Vabariigi alalist esindajat ÜROs, Margus Kolgat, kes oli koos abikaasaga tulnud aktusele kogunenuid tervitama. Margus Kolga alustas: “Olete täna kogunenud siia, et pühitseda Eesti Vabariigi 97. aastapäeva. Tahan Teid kõiki selle tähtpäeva puhul Eesti Vabariigi valitsuse nimel tervitada ja teile õnne soovida. 97 aastat ja mõned päevad tagasi luges Hugo Kuusner Endla teatri rõdult Pärnus ette „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele“. Selle esimesed laused kostuvad: „Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eesti aeg tuleb, mil “kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama” ja et “kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma”. Nüüd on see aeg käes.“ Sellest sai alguse Eesti riik. See päev on kõikidele eestlastele väga oluline, ükskõik, kus me ka ei asuks, ükskõik, kuhu saatus meid poleks ka pillutanud. Seda päeva on eestlased läbi aastate tähistanud, ükskõik, missugused ajad ja olud ka olnud ei oleks, tehes seda pereringis okupatsiooni ajal, kokku tulles ja koosmeelt tõstes paguluses või siis üldrahvalikult paraadide, pidukoosolekute ja kõnedega, nagu me vabaduse tingimustes nüüd juba aastaid teinud oleme.
Kaks aastat tagasi tähistasime tähtpäeva, millele pandi nimeks priiusepäev. See oli päev, kus okupatsioonijärgse Eesti Vabariigi iseseisvusperiood sai ajaliselt pikemaks kui okupatsioonieelne iseseisvusperiood. Sel hetkel tundus, et nüüd oleme jõudnud verstapostini, kust võib muretult ja kindlalt edasi liikuda. Viimase kahe aastaga on aga muutunud nii mõndagi, seda eriti julgeolekuprobleemistikus Euroopas. Kahjuks mitte paremuse suunas, pigem vastupidi. Euroopa piiridel toimub sõda. See sõda on Eesti vahetus läheduses, seda sõda, kuigi ise seda eitades, peab Venemaa, teeb seda omaenda vennasrahva vastu. Mis veelgi hullem – see sõda käib ka laiemal tandril. See sõda käib otseselt meie põhiväärtuste vastu – demokraatia, inimõiguste, õigusriikluse, isikuvabaduste, hea valitsemise vastu – meie eluviisi ja meie olemuse vastu. Seda ei tehta mitte ainult sõjaliste vahenditega, vaid ka tõeväänamise ja otsese valetamisega, põhiväärtuste alavääristamisega.
Õnneks oleme me viimase 20 aasta jooksul teinud teadlikult või alateadlikult mitu olulist sammu, mis lasevad meil täna oluliselt rahulikumalt magada, seda isegi neis uutes tingimustes. Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liige, Eesti kaitsevägi on aastatega liha luudele kasvatanud ja muutunud professionaalsemaks, meie liitlassuhted Ameerika Ühendriikidega on paremad kui kunagi varem. See annab kindlasti rohkem kindlust tulevikuks ka ärevatel aegadel. Kuid see ei anna õigustust istuda käed rüpes. Kõike seda saavutatut tuleb hoida ja tugevdada. Kuid ei tahaks 97. aastapäeval olla liiga traagiline ja murelik kostuda. Okupatsioonijärgne Eesti on tegelikult olnud väga edukas. Hoolimata sellest, et oleme väikesed ja vahel oleme ka oma toimetamistes eksinud, on meie areng ja edusammud nii riigina kui rahvana olnud tohutud. Tõesti, mulle endalegi üllatuseks, Eestit tuntakse ja mitte ainult meie ümbruses. Töötades nüüd juba 5 aastat ÜRO juures, puutun alatihti kokku imetlusega ja kuulen kiidusõnu meie arengu ja saavutuste aadressil. Seda on kena kuulda, seda uhkem on aga tunda, et oleme paljudele eeskujuks, meie järele ollakse valmis joonduma. Eestis on hea elada, Eestisse on mõnus külla sõita, Eestile on mõnus mõtelda. Nii ongi vaja edasi liikuda ja veelgi kindlamaks saada. Homme on Eestis Riigikogu valimised.
Loodan, et Teie kõik, kes te täna siia kogunenud olete, olete ka oma hääle juba andnud. Ühte aga võin ma kindlusega ütelda, et Eesti riigi vundament ja rahva tahe on sedavõrd kindel, et ükskõik, kes ka valimised ei võidaks, ei kõiguta see kindlalt liikuvat riigipaati ja see sõuab edukalt edasi. Lõpetada soovin vabariigi presidendi sõnadega, mida ta lausus sel aastal 24. veebruaril Jõhvi kontserdimajas peetud pidukõnes: „Meil tuleb täna siin ka tunnistada, et kogu me rahulolematuse kiuste oleme oma uuel iseseisvusajal tõesti midagi suurt ära teinud. Väga suurt. Oleme oma otsuste, elluviidud unistuste ja tööga, igaüks meist, Eestit hästi üles ehitanud. Oleme tõestanud, et Eesti on hoolitsust väärt.“ Siit minugi tänusõnad Teile, Lakewoodi kogukond, et te aastakümneid hoidsite eestluse küünalt Vabas Maailmas põlemas, hoidsite vaimu tugevana ja järjepidevust kindlana. Ilma selleta oleks tänaseks saavutatu saavutamine olnud õige raske, kui mitte võimatu. Tehke seda edaspidigi. Elagu Eesti,” lõpetas Margus Kolga ja teda tänasid osalejad rõõmsa aplausiga.
Lakewoodi Eesti Kooli lapsed esinesid mitmete oskustega. Kanneldel mängisid Brianna DeShaw ja Helisa Uroza, esitades kenasti tuttavaid lauluviise. Brianna laulis ilusti “Mu Isamaa armas” ja “Eesti on mu kodumaa”. Lastekoor laulis eesti laule ja esitas toreda laulumängu “Kadunud lipuke”, mis leiti päris kiiresti esinejate selja tagant, ja tantsis ka mõned toredad eesti rahvatantsud. Esitus sai kõikidelt südamliku aplausi, samuti kooli juhataja Külli Rannamäe, õpetaja Helika DeShaw ja lauluõpetaja Luule Prima. “Eesti laul ja eesti meel, truuks neil’ jään ma eluteel,” sobib ka Lakewoodi eesti kooli eesmärgi motoks.
Aktusekõneleja magister Maria Pedak-Kari tänas Lakewoodi EV aastapäeva aktuse korraldajaid kutse eest tulla aktusekõnelejaks selles keskuses, kus ta oli kogenud eestlust, eriti eesti rahvatantsude õppimisel Ferdinand Rikka juhtimisel. Maria Pedak-Kari pühendas oma kõne Eesti Vabariigile, millele ta soovis vaimset jõudu ja püsivat tarkust, samuti Lakewoodi eestlaskonnale, kes on olnud aastakümneid eestluse tugevdaja nii USA-s kui ka kogu maailmas, ja mälestas samas ka oma isa, tuntud eestlast ja eestluse edendajat Johannes Pedakut. Ta ütles: “Eesti rahvas on arendanud oma rahvust ja loonud oma kultuuri tuhandeid aastaid, tihti rasketes oludes ja võõraste võimude kiuste. Julged noored eestlased astusid välja ja võitlesid ennastsalgavalt, et luua Eesti Vabariik 24. veebruaril 1918. Ajalugu näitab, et oleme tugevad, töökad ja kanged. Ajalugu näitab ka, et eestlasele on oma identiteet tähtis.” Ta kutsus kõiki, kellele on tähtis Eesti Vabariigi eksisteerimine iseseisva riigina ja rahvana, kes määrab oma elu suunad ja leiab ise oma õnne, andma oma panus selle riigi tuleviku kindlustamiseks.
“Meie töö ei ole lõppenud, kuna meie armastus Eesti ja eestluse vastu pole lõppenud, muidu meist keegi poleks täna siin tähistamas Eesti Vabariigi aastapäeva.” Ta kutsus kujutama ette, kuidas võiksid mõjuda järgmised ettevõtmised:
KUI: Valgesse Majja saabuks homme 60 e-maili, mis nõuavad/soovitavad kiiret ja tugevat relvastustoetust Ukrainale, ja sama palju e-maile senatisse.
KUI: Neljapäeval saabuks Eesti Rahvuskomiteele 50 eestlase käest toetus ja soov astuda ERKÜ liikmeks ja et annetajad on nooremad kui 35-aastased.
KUI: Ühendatud Balti Komitee poliitilise töö toetuseks iga eestlane saadaks $10.
KUI: Sel suvel lendaks 10 noort Lakewoodist osalema Eestis toimuvatesse spordi- ja keelelaagritesse.
Maria Pedak-Kari rõhutas, et kõik võiksid sellistes ettevõtmistes ja aktsioonides osaleda. “Me hindame Eesti minevikku ja kõiki neid, kes ohverdasid oma elu Eesti eest, ja ka neid kõiki, kes seda riiki ehitasid.” Eestlane on hoidnud eestlust kallina raske vabatahtliku tegevusega oma elu jooksul ning oma hinges. “Keskkoolis mõistsin, et elan topelt elu. Põnev oli. Üks pool minust oli 3000 miili kaugusel eemal, müstilises kohas, mida ma polnud kunagi näinud, ja teine pool minust elas Baltimore’i linnas ühe Ameerika kooli õpilasena.” Maria Pedak-Kari rääkis, kuidas ta võttis osa Nõukogude Liidu vastastest demonstratsioonidest, “I Am An American Day” pararaadidest eesti rahvariietes, Eesti päevadest mitmel pool maakeral, Balti Komitee koosolekuist, Eesti Rahvuskomitee koosolekuist ja sadadest teistest eesti koosolekuist ja koosviibimistest. See tugev tegevus nii siin kui ka Eestis kandis vilja. “Üle 20 aasta on Eesti jälle seisnud vabade riikide reas.
Eesti lipp, meie lipp, lehvib uhkelt ÜRO-s, Euroopa Liidu maade pealinnades, maailmas Eesti suursaatkondades ja konsulaatides. Eestlased Eestis on saavutanud palju selle lühikese ajaga: loodi Skype, astuti NATO-sse ja Euroopa Liitu, viidi eesti muusika maailmalavadele.” Ta rääkis meie kohustusest valgustada ka oma lapsi maailma poliitilisest olukorrast, Ukraina olukorrast, olla eesti ja balti organisatsioonide liikmed ja olla valvel nii kaua, kuni Eesti naaber on Putini Venemaa. “Kui meie ei ehita tugevamat keskorganisatsiooni ja kui meie ei seo igat oma noort Eesti Vabariigi heaoluga, siis kaotame võimaluse tõsta häält, kui seda on vaja. Otsustame täna siin võtta see teadmiseks ja viia läbi üks praktiline samm, millega pühendame end uuesti Eesti Vabariigi tulevikule,” lõpetas Maria Pedak-Kari tegevusse kutsuva kõne, millest osa oli toodud ka inglise keeles. Kuulajad kiitsid kõnet ja esitajat südamliku aplausiga.
New Yorgi rahvatantsurühm Saare Vikat esines kolme naispaariga, esitades hästi “Polka”, “Meremeeste valsi” ja “Tuljaku”. Rahvatantsijate treener ja juht on Liisi Vanaselja.
Karin Must tänas esinejaid. Esimees Erik Must ja Imbi Sepp tänasid esinejaid lilledega. Lauldi Eesti hümni isade maale ja tõotuseks Eesti Vabariigile.
Aktusele järgnes maitsev lõunasöök, mille valmistas Ülle Saluri abilistega. Aktuse peakorraldaja oli Erik Must, kassas oli Toomas Tehve abilistega, lauad kaunistasid eesti rahvariides nukkude ja lilledega Viiu Vanderer ja Imbi Sepp, valgustuse eest vastutas Indrek Ojamaa ja aktuse üldkorraldaja oli Lakewoodi Eesti Ühing. Hästi korraldatud ja läbiviidud Eesti Vabariigi sünnipäevapidu andis jõudu ja lootust, et Eesti jääb ikka südamesse ka meile, kes elame kaugel, kaugel põlisest kodumaast.
Airi Vaga