Fotol ees vasakult: Airi Vaga, Eevi Truumees, õpetaja Thomas Vaga, koguduse esimees Harri Virunurm, Suura Pilberg ja Ehti Virunurm Tupper. Taga vasakult: Loreida Burlew, Helgi Viire, Aili Labidas, Helve Hindre, Brianna Carter, Ivi Hall, Erik Kohv, Karl Viire ja Merike Bierbrunner. Foto Helgi Viire
Pühapäeval, 1. märtsil kogunesid seabrooklased oma kirikusse Eesti Vabariigi 97. aastapäeva tähistama. Praost Thomas Vaga jutlustas. Orelil teenis koguduse kauaaegne organist Angelica Loper.
Õpetaja jutlustas Apostlite tegude 1:15-26 põhjal, et kuigi see tekst tundub vähe sobivat vabariigi aastapäeva jutluseks, oli see tema arvates aga täiesti sobiv, sest Eesti Vabariigi väljakuulutamise päev langeb talvisele madisepäevale. “Madisepäev on saanud oma nime jünger Mattiasest, kes valiti kaheteistkümne hulka Juudas Iskarioti asemele, pärast Jeesuse surnuist ülestõusmist ja taeva minemist./…/ Eesti rahva ajaloos on kaks ajalooliselt tähtsat madisepäeva: talvine madisepäev, mis langeb 24. veebruarile, ja sügisene madisepäev, mis langeb 21. septembrile.
Talvine madisepäev on pühendatud “uuele” jüngrile nimega Mattias, kelle valimisest kuulsime tänases Pühakirja lugemises Apostlite tegude raamatust. Sügisene madisepäev, mis langeb 21. septembrile, on pühendatud suuremale jüngrile ja evangelistile, Matteusele (Matteuse evangeeliumi koostajale). Jeesus kutsus tema, kes oli Rooma riigi maksude sissenõudja ehk tölner nimega Leevi, oma jüngriks ja andis temale uue nime Matteus. Matteus ja Mattias on sama nimi, heebrea keeles Mat-ta-tah. See tähendab “Jehoova kingitus”. Sügisene madisepäev on seotud meie rahva elus Madisepäeva lahinguga Viljandi lähedal aastal 1217.
Meie esivanemad kannatasid suure kaotuse koos suure rahvajuhi Lembitu langemisega. Pärast seda lahingut otsustasid sakslased alistada ehk okupeerida Eesti maa ja rahva ja kaotada Eesti rahva iseseisvuse ja peremehe õiguse omal maal. Eestlased ootasid, aga ei unustanud oma iidset iseseisvust. See vabadus elas edasi eestlaste truuduses ja usus Eesti vabanemisse ja iseseisvaks saamisse läbi sajandite. Mattiase madisepäev on seotud Eesti Vabariigi avalikult välja kuulutamisega ehk sajanditepikkuse igatsuse täitumisega. Talvine madisepäev tähistab sügisese madisepäeva suure kaotuse tühjaks tegemist ja vaenlastele kätte maksmist ning tasategemist. Kaotus muudetakse võiduks Vabadussõjas, esiteks lahingutes Landeswehriga ja Punaarmeega 20. sajandi alguses ja uuesti rahvuslikpoliitilise ja diplomaatilise vabadusvõitluse läbi 20. sajandi lõpus. /…/
Teine lugu ajaloost on see, mida kuulutas kirikuõpetaja ja eesti rahvaluule koguja ja säilitaja ning üks haridusasutuste, nagu Eesti Aleksandrikool ja Kirjameeste Selts, asutajatest, kirikuõpetaja Jakob Hurt. Tema kuulutas kõnedes ja kirjasõnas, et eesti rahvale oli vabadus ja omal maal peremeheks saamise õigus Jumala annid, mis olid juba iidsest ajast Eesti rahval olemas. Õpetaja Jakob Hurdale oli rahvus Jumalast antud omaette väärtus. Kirikuõpetaja Hurt toimis kirikus ja ühiskonnas veendumuses, et iga rahva, ka kõige väiksema, elujõud juurdub tema keeles, iseloomus, pärimustes ja ajaloos, ühe sõnaga, kogu rahva esivanematelt päritud ühisvaras, mis annab talle kindla ilme, eraldades teda sellega kõigit teistest rahvustest. /…/
Kolmas õpetus räägib Juudas Iskarioti ja tema asemele jüngriks valitud Mattiase erinevast suhtumisest ja truudusest Jeesusele Kristusele.
Juudas reetis oma õpetaja ja meistri tema vastastele, kes Jeesust häbistasid ja ristil surmasid. Juudas kaotas usu ja truuduse Issandasse Jeesusesse Kristusesse. Ka meie rahva hulgas oli neid, kes eriti pärast Ungari mässu ebaõnnestumist soovitasid meid leppida nõukogude kommunistliku korra all elava Eesti riigi ja rahvaga. Mattias aga jäi truuks Jeesuse järgijaks, vaatamata sellele, et teda ei valitud esimese kahteistkümne jüngri hulka. /…/ Isiklik sisemine usk Jeesusesse Kristusesse kui kõigi inimeste Lunastajasse, Vabastajasse ja Õnnistegijasse, tõi ka eesti rahvale juba sajand ja poolteist enne õpetaja Hurda aega ja kaks sajandit enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist madisepäeval 1918, rahva ja maa iseseisvuse idee ja soovi. Vennastekoguduse piibli- ja palvetundides talutaredes ja mõisa saalides õppisid nii mats kui saks seda, et mõlemad olid võrdõiguslikud Jumala ees. Kui võrdõiguslikud Jumala ees, siis ka omavahel. Kristuse lunastuse tundmine ja sellesse uskumine sai ühiskondliku demokraatia võrdõiguslikkuse aluseks.
See teadmine tuli pühakirja eesti keelde tõlkimise ja levitamise läbi Eesti talupoegadele vennastekoguduse abiga ja nende käsitöölistest jutlustajate tulemisega talu- ja linnarahva keskele Kristuse usukuulutajatena.” Tänus Jumalale ja meie abistajaile – eriti Ameerika Ühendriikidele – selle eest, et Eesti ja teised Balti riigid ja Ida-Euroopa riigid on nüüd vabad ja et jälle on täide saanud Jumala loodud põhireaalsus meie rahva avalikus igapäevases elus Eestis ja Euroopas ning kogu maailma rahvaste peres, lõpetas õpetaja oma jutluse.
Jumalateenistus lõpetati palvelauluga “Hoia, Jumal, Eestit”, mis on iga eestlase palve nii siin võõrsil kui ka Eestis.
Teenistusele järgnes lühike aktus. Seabrooki Eesti Seltsi esinaine Evi Truumees tervitas kogunenuid, lauldi Ameerika hümni “The Stars-Spangled Banner”. Aktusekõneks oli praost Thomas Vaga valmistanud ette sõnavõtu ja toonud kaasa mõned mälestusesemed ning rääkis kogunenutele oma panusest Eesti vabadusvõitluses, mis sai alguse piiblite ja lauluraamatute smugeldamisega kannatavatele kristlastele idapiiri taga ja Eestisse. “Salajaste kontaktide vahendusel Eestis saime ka kontakti Eesti vabadusvõitlejatega, kes siis hakkasid kasutama avanenud kanalit oma kirjade saatmiseks läände, lääne ajakirjandusele, ÜRO-le, ja teistele mõjuvõimsatele organisatsioonidele ja isikutele.
Meie missioonid (Hilfsaktsion der Martürer Kirche ja Jesus to the Communist World), kes toetasid meie tegevust piiblite salaja viimistes, ei saanud meid sellistes küsimustes aidata, kuid minul olid juba omad kontaktid nii Eesti kirikus kui ka ajakirjanduses. Kuid usaldusväärsete kontaktide valimine nõudis tarkust ja oskust. Et mitte kellelegi teada anda, et informatsioon, avalikud kirjad ja apellid tulid Soomest, kasutasime käsiposti, kuriire, kes viisid kirjad kas Rootsi, Taani, Saksamaale või mujale, kust need siis saadeti edasi Ühendriikidesse. Ka Eestis teadsid vaid harvad vabadusvõitlejad, kelle kaudu materjalid ja kirjad läände läksid. Algul tulid materjalid käsikirjadena ja nende välja toomine oli suurte raskustega seotud.” Ta jutustas ka, et Soome kaudu tulid kirjad välismaale vangistatud meestelt, nagu Sergei Soldatov, Juskevits, Erik Udam, Kalju Mättik jt, kes soovisid, et läänemaailm oleks teadlik kommunistlike võimude tegudest eriti eesti rahva kallal. “Suurem osa algusaastate materjalidest pole enam meie käes, kuid need materjalid, mis tulid meie kätte, kui olime kolinud Rootsi ja jätkasime filmide ilmutamist seal, on meie käes,” märkis õpetaja.
Lõpetuseks luges ta Sergei Soldatovi kirja, milles Soldatov avaldas lootust, et kuigi “50 miljonit kommunisti usuvad, et maailma ees on valik: kapitalism või sotsialism. Kuid maailm seisab veelgi tähtsama valiku ees: vabadus või orjastamine, armastus või vihkamine. /…/ Võitlus demokraatia eest on globaalne. /…/ Mina usun kindlalt globaalse demokraatia saabuvat triumfi, vabaduse õitsengut kogu maailmas. Armastuse ja vabaduse üritus võidab. Ma unistan sellest, et vene rahvas vabastaks end vastutuskoormast selle ebaõigluse eest, mis eksisteerib tema suhetes eesti rahvaga ja teiste vähemusrahvastega. Sellega ta seaks jalule õiguse,” kirjutas Sergei Soldatov oma kirjas, mis on veel õpetaja käes.
Eevi Truumees tänas südamlikult kõnelejat ja kõiki osavõtjaid, kes olid saanud talvisest ilmast hoolimata kohale tulla. Aktus lõpetati Eesti hümni laulmisega ja ühise lõunasöögiga ligidalasuvas restoranis.
Airi Vaga