Juba mitu aastat on Seabrooki eestlased alustanud Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamist jumalateenistusega, millele on järgnenud ja järgnes ka käesoleval aastal, 20. veebruaril, aktus kirikus. Jumalateenistusel teenis praost Thomas Vaga, orelil Angelika Loper. Aktusekõnelejana esines endine Eesti Rahvuskomitee esimees Juhan Simonson Lakewoodist.
Jumalateenistusel mälestati neid Vabadussõja veterane, kes puhkavad Northville’i kalmistul Seabrookis. Austati kõiki Eesti eest oma parima andnud, palvetati nende ja kõikide eest, kes vägivaldselt olid kodust ära viidud ja sünnimaalt lahkuma sunnitud. Tänati Jumalat Eesti Vabariigi iseseisvuse eest, mis nüüd on taastunud ja palvetati selle juhtide ja diplomaatide eest.
Praost meenutas oma jutluses Vabariigi sünniaegu. Ta märkis, et maailmas valitseb "silm silma vastu ja hammas hamba vastu" seadus ja Eesti on olnud sama kättemaksu ja karistuse tahtega. Martin Luther Augustinuse ordu mungana ja Piibli doktorina õpetas, et sõdasid on kahte liiki, on "õiglased sõjad" (bellum iustum) ehk kaitse- ja vabadussõjad ning "mitte-õiglased" (iniustum) sõjad ehk vallutused ja rünnakud. "Eesti kuulutas end iseseisvaks ajaloolisel momendil, kui meie kaks vallutajat ja orjastajat olid nõrgad ja taganemas. Aga veriseid lahinguid tuli siiski pidada. “Loen teile meie suure riigimehe Jaan Tõnissoni sõnu jõuluõhtul 1919, nagu Willem Tomingas oma mälestustes neid kirja pani,” kõneles praost. Õpetaja luges katkendi W. Tomingase raamatust "Mälestused". Tomingas võttis osa Tartu rahukonverentsist Jaan Poska adjutandina. Tomingas kirjutas: "Rääkisin Tõnissonile venelaste uutest nõuetest, siis läks Tõnissoni nägu tõsiseks ja ta lausus: “Venelaste äkiline nõue ei ole meile vastuvõetav. Aga äärmiselt kurb, otse traagiline, et nad oma teguviisiga on ohu alla seadnud meie lootused vaherahu peale. Üleeile, kui oli läinud pimedaks, käisin meie esimese liini kaevikutes Narva rindel. Puhus kole tuul, tuiskas lund, oli külm. Ja selles olustikus käis pidevalt püsside ja kuulipildujate ragin. Kõnelesin sõduritega, kes küürutasid, otsides varju vaenlase tule eest. Oli kurb näha nende viletsust ja häda. Ainsaid trööstisõnu, mis neile sain ütelda, oli avaldada lootust, et Jumala abiga meil läheb korda teha vaherahu kõige lähemal ajal, ise mõtlesin südames sõjariistade rahu jõulupühadeks. Aga lootust Jumala peale peame edasi hoidma. Ja selle täheks süütame jõulukuuse, mõeldes seejuures meie sõduritele, kes oma maa ja rahva kaitseks võitlevad vaenlastega.” Seisime kõik särava jõulukuuse ümber, laulsime “Püha öö”. Siis võttis Tõnisson piibli, luges ette jõuluevangeeliumi. Lu-genud piiblit, pani Tõnisson käed risti palvuseks. Mul läksid silmad niiskeks hardusest, kui nägin riigivanemat ja tema peret põlvedel, põlvitasin minagi. Palusime kõik Taeva Isa, et ta aitaks meile tuua rahu, et ta hoiaks oma kaitsvat kätt meie sõduritel sõjaväljal sel jõuluööl." Seda lõiku lugedes oli ka õpetaja Vaga liigutatud. "Jumal andis meile vabaduse 1919 ja uuesti 1991," jutlustas õpetaja. "Kristlasel on armastus Jeesuses Kristuses, mis võidab maailma saatanliku kurjuse hirmutuste ja vägivalla üle.… See on Jumala laste, Jumala rahva liikmete kindlus ja rahu, mis tuleb Kristuse armastusest ka vaenlase vastu … Kristlane igatseb rahu ja vabaduse jalule seadmist. Selline on vaba ja kristlik ühiskond, kus igale inimesele on kinnitatud Jumala antud õigused elu, priiuse, ja õnnelikkuse omamiseks. Seda ju igatses ka Vennastekoguduse peres sündinud ja kasvanud Eesti riigimees Jaan Tõnisson. Tõelise kristliku armastuse ja ohvrimeele pidamine on võimalik koguduses ja kirikus palju tõelisemalt kui riigis või maailmas. Kristlik kirik ja kogudus on paik, kus Jumala Vaim elab selle liikmete tahtmises ja tegudes. Me oleme kirikus ja koguduses Kristuse päralt ja Tema läbi Jumala päralt. .. Me oleme kiriku ja kogudusega Kristuse poolt seatud olema meie rahvale maa soolaks ja valguseks." Praost lõpetas jutluse, lugedes Jeesuse sõnu jüngritele Matteuse evangeeliumist.
Lauldi Eesti vabaduse eest võidelnud langenute mälestuseks "Õnnista Looja Vaim hauagi ööl…"
Pärast teenistuse viimast palvelaulu "Hoia, Jumal, Eestit", mida kogudus laulis püsti seistes, algas vahetult Eesti Vabariigi 93. aastapäeva tähistamine.
Aktuse avas Seabrooki Eesti Seltsi esinaine Evi Truumees, tervitades südamlikult kõiki külalisi, eriti aktusekõnelejat Juhan Simonsoni. Ta luges katkendi põlise Seabrooki elaniku, nüüd juba igavikku lahkunud Albert Vilmsi päevikust, kes kirjutas: "23. veebruaril 1975 Eesti Vabariigi aastapäeva aktus Seabrooki kooli saalis, aktuse kõneleja Harry Must, solist Alice Altok, klaveril Krista Altok, lastekoor, rahvatantsud, koosviibimine Eesti Majas. .. osavõtjaid kaugelt üle saja . 24. veebruaril jumalateenistus Seabrooki kirikus, temperatuur +17˚C, sajab vihma, müristab ja lööb välku." Soovinud kõigile head Eesti Vabariigi aastapäeva, alustati aktust Ameerika hümni laulmisega.
Aktusekõneks sai sõna Juhan Simonson, kes tänas lahke küllakutse eest ning alustas: "Tähistame täna Eesti Vabariigi 93. aastapäeva. Kahjuks on selle ajastu jooksul Eesti saanud olla täielikult vaba ja iseseisev ümmarguselt ainult 40 aastat. Ülejäänud aastatel leidsid aset ohvriterikas Eesti Vabadussõda ja Teine maailmasõda, Vene sõjaväe baaside aeg ja ligi pool sajandit kestnud Nõuk. Liidu kommunistlik, ängistav ja hävitav okupatsioon ja ülevõim."
Ta rõhutas, et kuigi okupatsiooni ajal ei olnud lubatud tähistada Eesti Vabariigi aastapäeva, mitmed tähistasid seda päeva oma südames ja mõtetes. "Meie põgenikelaagrites Saksamaal ja mujal jätkasime sihikindlalt ja sügavas rahvuslikus tundes Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamist. Hiljem jätkati seda igal pool väljarännu maades ja muidugi siin Seabrookis." Selleaastane tähistamine Seabrookis oli 61. Juhan Simonson meenutas Seabrookis toimunud aastapäevade tähistamisi, humoorikalt oma nooruspõlve vallatusi seoses üritustega, laulukooride esinemisi, ilusaid käsitööde näitusi, rahvatantse, pidulikke aktusi ja pidulikke õhturiietumisi jpm.
Rõõmsalt tervitasid aastaid Eesti vabaduse eest võidelnud pagulaseestlased Eesti taasiseseisvumist. "On tähe-lepanuväärt, et Eesti edusammud on saanud tunnustust ja kiitust rahvusvahelistel foorumitel ja areenil. Eesti on NATO, Euroopa Liidu ja nüüd ka EURO majandustsooni liige. Eesti poliitikutel, teadlastel, kõrgkoolidel, paljude organisatsioonide esindajatel on loodud sidemed rahvusvahelisel pinnal." Kõneleja mainis mitmete tuntud riigitegelaste, kaasa arvatud president Ilvese välismaale suundunud reise ja jätkas: "Võime uhked olla, et Eesti on pioneeriks küberkaitseala arendamisel, e-info tehnika alal, skype sidemete arendamisel, on tõusnud välisinvestorite arv, mullu külastati Eestit rohkem kui kunagi varem ja palju muud. See nimekiri on pikk." Ta rõhutas, et Eesti on tulemas majanduslangusest kiiremini ja paremini välja kui paljud Euroopa riigid. Probleemidest Eestis nimetas kõneleja tööpuudust, inimeste väljarändu välismaale ning märkis kurbusega, et suur osa väljarännanutest ei lähe enam tagasi kodumaale.
Ühe positiivse muudatusena mainis kõneleja Eesti Kaitseväe vabariigi aastapäeva paraadiga seoses toimunut: "Meil oli võimalik Eesti Vabariigi valitsuse kutsel jälgida 1992. aastal toimunud paraadi Tallinnas – see oli esimene paraad taasiseseisvunud Eestis." "..Nüüd hiljuti oli mul võimalus videolindil vaadata Tallinnas 2010. aastal toimu-nud paraadi. Need on nagu öö ja päev – kontrastid on silmnähtavad. 1992. aasta paraadi ajal oli miljöö Tallinnas ikka veel nõukogudelik. Vene väed viibisid veel Eesti pinnal. Paraadil marssinud kaitseväelastel ja kaitseliitlastel polnud ühtlast vormiriietust, ei olnud olemas tehnikat ega raskerelvastust, ei serveeritud publikule isegi sõdurisuppi või hernesuppi, ei toimunud kiriklikku teenistust vaid ilmalik kontsert, ei toimunud EV presidendi aastapäeva vastuvõttu ega balli Estonia kontsertsaalis – presidenti ei olnud siis veel olemaski. Vabaduse väljaku ääres ilutses silt “Kohvik Moskva”, see on nüüd läinud ja väljaku äärde on püstitatud valgustatud vabadussammas. 2010. a. paraadi vaadates oli selgelt näha muudatusi paremuse poole. Eriti meeliülendav oli näha NATO liitlaste lahinglennukite lendu üle Vabaduse väljakul toimunud paraadi. NATO valvab Balti riikide õhuruumi ja julgustab meie elanikkonda. Eesti on jõudnud tagasi Euroopasse!"
Kõneleja lõpetas pilguga Seabrooki saabunud eestlaste osast Seabrooki ajaloos. Hauakivid eestlaste nimedega ja eestikeelsete pühendustega Northville kiriku kalmistul, monument Eesti Vabadussõja sangaritele samal kalmistul, Vilms Street Seabrookis ja vallamaja Upper Dearfieldis, kus asub mälestuskivi, millel on nimetatud 28 rahvusgruppi, kes on elanud ja töötanud Seabrookis ja nende hulgas muidugi "Estonians", materjalid Seabrook Educational and Cultural Centeris jpm. Seabrooki eestlastest jäävad 'jäljed" ka materjalide vahendusel, milliseid on annetatud Eesti Arhiivile Ühendriikides ja Seabrooki eestlaskonda on intervjueeritud Eesti Reklaamitelevisiooni ja Eesti Kristliku Televisiooni poolt, samuti Rowan ülikooli televisiooni poolt, märkis kõneleja.
"Tänane Eesti Vabariigi aastapäeva üritus tõestab järjekordselt, et Seabrooki eestlaskond elab ja tegutseb, olgugi et vähemas mõõtmes kui 61 aastat tagasi" rääkis Juhan Simonson ja kutsus mõtlema oma sõpradele ja kaaslastele, kes enam meiega ei ole.
Aktuse lõppsõna ja südamlikud tänud esinejatele ütles Eesti Seltsi abijuhataja Helgi Viire, suunates erilise tänu praost Vagale, aktusekõnelejale Juhan Simonsonile ja erilise külalisena kohal viibinud pastor Dale Jonsonsile ning kutsus publikut laulma Eesti hümni.
Aktusele järgnes pidulik ja rikkalik lõunasöök kohalikus golfiklubis, mille liikmeks on koguduse esimees Harry Virunurm, kes võimaldab selle ilusa klubi kasutamist.
Airi Vaga
