Väikeses Saksa linnas Springes lähevad peagi ülematmisele 61 pagulaseestlase hauad, sest matusest möödub 35 aastat ja hauarahu lõpeb. 83-aastane kohalik Eike Rehren on võtnud südameasjaks tagada, et Eesti põgenikele püstitataks mälestusmärk ja linn ei unustaks üht tähtsat peatükki oma ajaloost – põgenike võõrustamist, kirjutab Postimees.
Kuna aeg tiksub, tegutseb vanahärra juba enam kui aasta selle nimel, et saada linnavalitsus ja kalmistukomisjon nõusse rajada Eesti põgenikele mälestusmärk.
Selleks Eike Rehren on ta saatnud asutustele kümneid kirju ja osalenud isegi linnavalitsuse istungitel.
Tema püüdlustest eestlastele mälestusmärki rajada on kohalik ajaleht kirjutanud mitu artiklit. Praegu on peamine küsimus selles, milline mälestusmärk olema peaks ja kust tuleks selle rajamiseks raha.
Tänaseks on teada, et Springesse maetud eestlased elasid Teise maailmasõja lõpuaastatel tõenäoliselt põgenikelaagris 200 kilomeetri kaugusel Põhjamere ääres Varelis.
Pärast sõja lõppu püüdsid Saksamaa okupatsioonitsoonideks jaganud lääneriigid põgenikke tagasi koduriikidesse saata, suur hulk inimesi lahkus ise üle Atlandi USAsse ja Kanadasse, ent sõjas vigastatute ja vanemaealiste puhul ei tulnud lahkumine kõne alla ning neile tuli pakkuda uus kodupaik Saksamaal.
Nii jäid Saksamaale ka nüüd Springesse maetud eestlased, kes sõja lõpuaastatel olid juba hilises keskeas. Kui esmalt elasid nad Vareli linnas, kus vanadekodu asus endise kasarmu ruumides, siis 1960. aasta hilissügisel valmis spetsiaalselt neile uus ja uhke vanadekodu Deisteri mägedes asuvas Springes.
Maie Kisis-Vainumäe, kes sündis vaid mõni aasta pärast Teise maailmasõja lõppu Oldenburgi põgenikelaagris ja juhib praegu Eesti Ühiskonda Saksamaa Liitvabariigis (EÜSL), mäletab Springe vanadekodu kui ilusat ja moodsat.
«See oli natukene mäe otsas ja väga moodne, sest seal oli juba lift ja võrdlemisi suured aknad, mis tegid toad heledaks,» rääkis Kisis-Vainumäe. Ta mäletab vanadekodu lapsepõlvest, kui käis Oldenburgi eestlaste laulukooriga vanuritele esinemas. «Loodus oli seal väga ilus ja maja ka.»
Springe uuest vanadekodust kirjutas 1963. aastal ka Vaba Eesti Sõna:
«Springe vanadekodu, mis Saksa Punase Risti poolt ehitatud eelkõige eesti põgenikele, on näide sakslaste suurejoonelikkusest,» kirjutas ajaleht ja kirjeldas eestlastele rajatud vanadekodu kui mägihotelli. Samal aastal kirjutas Vaba Eestlane, et toitu serveeritakse elanikele neli korda päevas ja tervise eest hoolitsetakse eeskujulikult.
Lisaks maja ilule meeldinud Springe uutele elanikele paiga ajalugu. Teatakse, et vanadekodu lähedal asus Deisteri jahiloss, kus Saksa keiser Wilhelm II kunagi koos kõrgete külalistega metsseajahil käis.
VES/Postimees