Just sügise ja pika talve üleelamise tarvis said omal ajal loodud keldrid ja sahvrid. Varjunatukest annavad toiduvarudele ka aidad, kuurid ja moodsa aja garaažid. Meil aga kahjuks selliseid kohti linnakorteriga ei kaasne. Maalt toodud hoidised ja puu- ning juurekraam on seega saanud nädalaid imetleda tähistaevast ja koitu meie rõdult. Nad isegi elasid üle Eesti esimese tänavu sügisese öökülma. See saabus vaid mõned tunnid enne kui ilmselt mitmel pool kirde-USAs läks ka esmakordselt alla nulli. Lõuna-Eestis, päris Läti piiri ääres mõõdeti 12. oktoobril enne keskööd -0.6 kraadi, laupäeva 13. okt. hommiku esimestel tundidel olid külmakraadid laienenud ka meie ja Venemaa piiriäärsele alale ehk õigemini Petserimaale.
Järgmisel ööl ulatus öökülm juba sisemaad pidi läbi Eesti põhjarannikuni. Ma pole veendunud, et see meie akna taha ikkagi tookord jõudis. Võibolla oli ta nii lähedal, kui kolm korrust allpool maapinnal… Lääne-Eesti saartel püsib ilm ümbritseva merevee tõttu kauem soe kui mandrimaal, aga isegi sise-Saaremaal oli 14. oktoobri hommikuks hall maas, jorjenite õied külmavõetud ja vesi kaevupanges jääs.
Oma roosat värvi "jorjeenide" saatusest rääkis mulle minu uus tore tuttav, 85-aastane Hilja Varik, kes enda sõnul elab "Saaremaa Siberis". Tõru külas on kaks majapidamist. Kunagi oli seal enam kui 12. See on päris saare keskel ning omakorda ümbritsetud madalmaade ja soodega. Seal pidavat hoopis teised ilmalood olema, kui seda näitab ükskõik milline lähedalolev kõrgema koha peal paiknev ilmaolude seire- (ehk mõõdu-) jaam.
Siis saabus taas troopika. Pea kaks nädalat lähemale 12, 13 soojakraadi porikuul seda ju on. Käesoleva lehe ilmumispäevaks on aga juba paar ööd lubatud Eestis taas kohati mõningaid külmakraade ning ilmaennustuses esinenud mitme eelneva ja järgneva öö puhul sõna LÖRTS ja isegi LUMI (seda küll veidi kahtlevas kõneviisis, koos sõnadaga "aeg-ajalt" ja "kohati"). Niisiis meie justkui näidis hoidistelett, mida varesed ja tihased ongi käinud rõduäärel uudistamas, liigub tuppa. Osaliselt külmkappi ja õunte puhul kiiremas korras kõhtu.
Ja kui täna, 24. lehevarisemiskuul saabus järjekordne maalt pärit toidukoorem, siis nii kilplaslik kui see ka ei tundu, viiakse suurem osa sellest meie perele ettenähtud saarel purki pandud kraamist esialgu hoopis Eesti teise nurka, Ida-Virumaale. Seal on selle jaoks keldris lihtsalt enam hoiuruumi kui meil. Varsti pööravad purgid ja pudelid otsa ümber ja tulevad jälle pealinna – palju reisinud viljad jõuludeks. See pole sugugi ainulaadne nähtus. Eestis liigub sügiseti OI, kui palju perekondlikku toidukraami. Seda lihtsalt ei näe, ometi peidupaigad on pungil, seda ka meiesugustel linlastel, kelle suhtes on lahke ja töökas maarahvas näidanud üles suurt halastust ja armu.
Meie puhul on armuandja(nna)l vahel päris käre hääl. Ta kipub pealinna saabudes väikestviisi etteheitva tooniga (ka SEE on armastus) pärima: "Kas te üldse moosi ei söö?" ja "Teil on ju kõik õunamahlad alles!" Tegelikult ei ole nad kõik alles midagi. Minu vastus on rahulik: "Aga pikk talv on ju alles ees. Vastutustundlik eestlane tarbib mõõdukalt." Lahkudes kostis veel trepikojast käsk: "Sööge õunu!"
Võtan seda juttu tõsiselt. Äsja viskasin ära 2 pehmeks läinud suvikõrvitsat (tsukiini) ja süda valutab siiamaani, sest nägin neid kasvamas ja minu tähelepanematuse tõttu läksid need tublid viljad raisku. Linnainimene on harjunud hullult kiire tempoga, aga näed, kabatšokiga ei suuda sammu pidada. Nüüd iga kord, kui külmiku ukse avan naeratab vastu suur kuunäoga kaalikas. "Ma luban, et ei jäta sind unarusse!"
Riina Kindlam,
Tallinn
