prof. Peeter Järvelaid
Pühendan selle loo Rotalia Foundationi loojatele, lahketele annetajatele ja fondi aatelistele hoidjatele
Minu jaoks on eestlastest headust määratlenud kõige paremini meie malekuulsus Paul Keres, kes teadaolevalt just USAs olles, oli tollaste maailma parimate maletajate seltskonnas näidanud NSV Liidust tulnud malemeistritele, kes väga tahtsid proovida Coca-Cola automaadist seda imerüübet, mis suures suletud impeeriumis polnud võimalik saada, aga kel oli kahju oma dollaritest, mis neile võistlustele kaasa antud. Siis olevat Pärnus tegelikult suhteliselt kitsastes oludes, kuid väga edasipüüdliku ema poolt kasvatatud Paul Keres otsustanud neid suuri maletajaid õpetada ja ostnud oma rahast neile need esimesed koolapurgid ära. See tegu oli teistest rahvustest maletajatele sedavõrd üllatav, et nad meenutasid seda juhust suurepärases Paul Kerese mälestusraamatus, mille koostas Valter Heuer.
Mis pani siis Paul Kerese kuulsaid maletajaid nii imestama Paul Kerese käitumise juures, et ta käitus nagu vaba inimene, olles samas nagu nemadki sel hetkel NSV Liidus suletud ühiskonnas, kus indiviidilt olid võetud võimalus olla vaba, omada oma raha ja kus oli piiratud oluliselt inimeste väärikust. Paul Kerese kaaslastest said hiljem paljudest maailmameistrid ja tegelikult rikkad mehed, aga neile jäi meelde, et olla veidigi enam vaba mees, õpetas neile väga näitlikult just eestlane.
Kui soovite, siis meenutab see ju Otto Tiefi valitsuse liikme Heino Susi mõju oma kaasvangile Solzenitsenile, sest hilisem Nobeli preemia laureaat tunnistas sügava austusega, et just see vaikne eestlane õpetas talle, et isegi vangis olles saab soovi korral ja võttes kokku kogu hingejõu säilitada eneseväärikus. Need näited meie rahva paremast poolest on saanud maailmas ka laiemalt tuntuks, aga ma tahaksin siin meenutada, kuidas minu isa meenutas sõjajärgset aega Virumaal, kui tal tuli minna õppima esmakordselt kodust eemale ja asudes teele raudteejaama, oli teda peatanud korraks naabritalu peremees, kes oli talle ka ristiisaks ja pani talle vaikselt pihku väikse summa raha, öeldes vaid – eks seda lähe ikka vaja… Mulle tundub, et taoline vaikselt, vahel ka sõnatult õppima minejale raha pihku panemine, on mingi meie rahva vana talurahvakomme, millest me pole lahti saanud ka siis, kui ammu linna asunud või elu meid kaugetesse maadesse kandnud, kus ehk hoopis teised tavad ja kombed.
Seega, jäänud on kaks tähtsat asja, et noore inimese haridusepüüd on püha asi, mida igal juhul tuleb võimaluste piires toetada. Ja samas, kuna meil paljudel pole ehk alati selliseid võimalusi toetada, siis on soov seda teha väga vaikselt ja kolmandate jaoks ehk võimalikult märkamatult. Suured rahvad, rikkad riigid toetavad teadust ja haridust sageli suurte fondide kaudu, aga vabas ühiskonnas on alati koht nii väiksematel fondidel kui ka üksikisikutel. Kui kunagi kirjutas Hemingway, et igas maailma sadamas võib leida eestlase, mida paljud meie hulgast kodus maailmas rännates oma rõõmuks võivad ka kinnitada, siis alates 3. septembrist 2014 hakkame me ilmselt veel kaua tsiteerima USA 44. presidendi Barack Obama kõnes Tallinnas öeldut, et meie rahva erilisus maailma suurriigi juhi silmis oli selles, et oleme suutnud olla sedavõrd kokkuhoidev rahvas, kes suutnud ajaloo raskeimates oludes säilitada väärikuse ning julgenud-osanud näidata maailmale, kuidas saab veretult vastu hakata diktatuuridele.
Pole kahtlust, et B.Obama kõne, mida tegelikult kuulati tähelepanelikult maailmas ja isegi seal, kus ehk tehakse nägu nagu Tallinnas peetud kõne ehk neile väga palju ei tähenda. Milline saab selles kõnes öeldu mõju olema eestlaste jaoks, seda näitab veel aeg, aga praegu tundub, et ka noorem põlvkond on sellest sügavalt mõjutatud. Aga USA presidendi eluloost on juba leitud fakte, mis kinnitavad, et tema kooliteel oli tal kindlasti kokkupuuteid eestlastega ja eestlased on olnud USAs vaatamata nende vähesusele ikkagi oma arvu kohta väga mõjukad. Kunagi ütles Lennart Meri, et rahvas, kes elab mere ääres ei saa vaadata maailma kitsarinnaliselt ega olla väike. Samuti ei saa olla väike rahvas, kes vahepealsete olude sunnil elab peale kodumaa laiali ka mööda maailma. Siin tasub meenutada juutide poolt öeldut, et kui me kanname oma isamaad südames, siis ei saa seda meilt keegi ära võtta.
Just taoliseks näiteks on juba enam kui veerandsada aastat tegutsev Rotalia Foundation Seattles. Pole kahtlust, et Eestis oma hariduse saanud või teise maailmasõja eel haridusteed alustanud eestlased olid hariduseusku. Nad kõik olid mitte vaid lugenud vaid teadsid hästi meie kirjandusklassiku Anton Hansen Tammsaare romaanis Tõde ja õigus Indreku ristsete stseeni, kus lapsukese ristiisaks kutsutud Hundipalu Tiit ütleb need tähtsad sõnad meie kultuuri jaoks, et iga peremees peaks vähemalt ühe poja suutma Tartusse suurkooli õppima saatma. Tegelikult sellele Tammsaare poolt väga piltlikult kirjapandud maksiimile oli üles ehitatud ka Eesti kooli- ja ülikoolisüsteem, mis andis omas ajas head haridust, mis leidis kinnitust paljudes maailma riikides, kuhu eestlased teise maailmasõja järel sattusid.
Seetõttu tuleb väga sügava austusega tänada neid, kes panid aluse Rotalia Foundationile ja ka neile, kes ehk tulevikus tahavad sellele haridust toetavale fondile oma panuse anda. Rotalia fondi eesmärk on toetada eesti üliõpilasi, et nad saaksid tuge, et realiseerida parimal moel oma anne ja et kord anda oma teadmised ja kogemused oma rahva teenistusse. Rotalia Foundation on saanud oma kapitali tänu Gerhard Treubergi, Anne Smith (sünd. Ene Silla), Bruno ja Helge Laane, Enn Raidna, Herbert Rebassoo, Mart Kase, Thomas Tulingu, Boris ja Asta Auksmanni, Helle Kiissi, Lembit Kosenkraniuse annetustest ja pärandustest, kelle nimelised allstipendiumid on eesti tudengite õpingutele toeks. Ühtsuses peitub jõud ja alates 1988. aastast on taolist toetust Rotalia Foundationilt saanud juba enam kui 650 andekat eesti tudengit.
Rotalia Foundation ja taolised eestlaste toetusfondid on olnud eeskujud ka juba Eestis loodud andekate toetamise era- ja kultuurifondi juurde loodud stipendiumidele, aga vahel on selline tunne, et ehk oleks mõnikord kasulikum isegi Eestis asutatud üksikstipendiumid koondada mõne suurema ja suuremate kogemustega fondi alla, et sellest headusest enam kasu tõuseks.
On kujunenud juba heaks tavaks, et igal sügisel antakse Rotalia Foundationi stipendiumid järjekordsetele stipendiaatidele üle just Tartus ja just Rotalia korporatsiooni majas. Sel aastal toimus see sündmus 5. septembril, kui Tartus Tähe tänaval anti üle selle aasta poolsada stipendiumi. Miljonilise rahva haritlaste jaoks on poolsada särasilmset andekat inimest suur varandus. Tartu Ülikooli teadusprorektor prof. Marco Kirm oli vaadates tänavusi stipendiaate nõus pakkumisega, et ilma pikalt kaalumata oleks ta nõus võtma kõik need tänavused stipendiaadid kohe ka oma ülikooli, et arvestada nendega, kui väga oluliste inimestega, kes viiks kümnekonna aasta pärast edasi meie rahvusülikooli. Kuid tegelikult stipendiaadid jagunesid kõigi Eesti kuue avalik-õigusliku ülikooli vahel ja see annab lootust, et meil on andekate noorte inimeste kaudu lootust kõigi erialade arengule tulevikus.
Tuleb tunnistada, et kui USAs asuv Rotalia Foundationi volikogu (Board of Directors) andis volituse stipendiumidega seonduvat tegevust koordineerima stipendiumide komitee Eestis, siis tänu Karl Laantee ja Rein Grabbi väga heale tööle on loodud väga töövõimeline meeskond, mis on suhtunud kõik need aastad oma töösse väga tõsiselt ja suure vastutustundega.
Stipendiumide komitee head tööd tõestab meie poolt välja valitud noorte inimeste hea areng ja saavutused. Fondi enda head käekäiku tõestab aga asjaolu, et fondi juhatus USAs (Kenneth Gorshkow, Uve Kapsi, Mart Kask) on nende aastate jooksul alati olnud heas kontaktis ja koostöös Eestis asuva stipendiumide komiteega. Alati on tegutsetud ühtse arusaamisega ja sarnastel eetilistel alustel. Selle aasta stipendiaatide austamisel peeti mitmeid kõnesid, aga tahaks rõhutada fondi stipendiumide komitee esimehe Rein Grabbi mõtet, et headus on selline haruldane asi, mis peaks looma juurde uut headust.
Ta pani ka noorte inimestele südamele, et nad mitte kunagi ei unustaks, et elada ja kasvada vabal maal on suur privileeg, mida praegune põlvkond saab kasutada. Ta rõhutas, et temal on väga hea meel anda stipendiume noortele haritlastele, kes sündinud juba jälle vabas Eestis. Mõte, mis nii külalistele kui stipendiumikomitee liikmetele väga hinge läks, oli Rein Grabbi soov noortele stipendiaatidele, et nad kasutaksid antud toetust kindlasti parimal viisil enda arendamiseks ja kui neil kord elus viljade lõikamise aeg, siis ehk mõtleksid omaltpoolt, kuidas saavad nemad toetada meie arvult väikse aga vapra rahva kasvavat haritlaskonda.
Rotalia korporatsiooni esindajad soovisid aga neile küllatulnutele kõike parimat läbi viite ajaloole, nad meenutasid, et kui aastal 1866 korporatsioon Estonia (mille liikmeteks olid nii kuulus embrüoloog Baer kui meie eepose autor Kreutzwald) ehitas endale korporatsioonimaja tollase Tartu linna äärele, siis korporatsiooni Rotalia omandis olev punane telliskivist maja asub tänases Tartus juba südalinna piirkonnaks olevas piirkonnas.
Rotalia korporatsiooni asutajad, nii prof. Jüri Uluots kui Otto Tief olid mitte ainult aatelised mehed, vaid samuti hariduseusku mehed, kes ei pooldanud mingeid erilisi piirangud ülikoolis õppivatele noortele meestele korporatsiooni astumisel, aga nõudsid liikmeks saamisel pühendumist enesekasvatusele ja isamaalist eluhoiakut. Rotalia liikmed ja vilistlased on täna uhked, et vähemalt kord aastas Rotalia Foundationi stipendiumide üleandmise päeval astub nende maja lävest üle nii palju noori haritlasi, kelle tegudest me kord loeme ajalooraamatutest. Veelgi tähtsam on aga see, et ollakse süstinud noorte haritlaste südametesse tükikese seda meie kultuuris ammu eksisteerivat haridususku juurde, mis peab oluliseks, et andekaid noori toetatakse õpingutee jätkamiseks alati meie võimaluste piires. Seni on see tava ikka üllatavalt head vilja kandnud, miks ei peaks see ka edasi kestma.
Nähes Tartus Rotalia korporatsiooni majast väljuvaid stipendiumide üleandmise tseremooniast osavõtjaid, oli mul küll selline tunne, et kõigi seal olnute südametes oli nagu väike headuse säde sel päeval eriliselt hõõgvele löönud.
[1] Professor Peeter Järvelaid on Rotalia Foundationi stipendiumide komitee liige Eestis alates aastast 1995.