Maailma meedia ja Eestit külastanud maalivad Eestit säravas valguses ja miks ka mitte, eestlased on palju saavutanud ja eesti eriline keel ja kultuur on säilunud raskustele vaatamata. Siiski jääb hinge valus arusaamatus lugedes Eesti juhtide omavahelisest kemplemisest ning korrumpeerunud isikute tegevusest, mis tundub lähtuvat ainult eneseupituse ja majanduskasu mõttelaadist. Tagaplaanile on jäänud Eesti riigi ja rahva heaolu ja tulevik, mille hooldamiseks nad õieti on valitud, tegevus näeb välja rohkem rahvusriigi lammutamisena. Muidugi jääb silma ka teise mõttelaadi ja arusaamaga inimesi ja loodetavasti on neid rohkem kui meediast paista, sest töökas ja ideederikas Eesti rahvas arendab sageli omaalgatuslikult nii riigi kui rahva heaolu.
See asjaolu kerkis eriti teravalt esile hiljutisel arvamusliidrite lõunal peetud kõnes, kus mag. Marju Lepajõe käsitles “tõde” ja praegust maailma nö “tõejärgset” ühiskonda, mainides massilist kuulujuttude levi, suuremat kui kunagi ajaloos, ka nooremate inimeste seas. Minevikus esinenud kuulujuttude rohkem mänguline element on muutunud sujuvalt kriminaalseks ja kellegi jaoks võib see muutuda ka tragöödiaks. Vähe on inimesi, kes pole kannatanud valesüüdistuste tõttu, mainis kõneleja.
Kas Eestis mängib rolli “järelejõudmine/läände kuulumine” või tuleneb see avatud ühiskonnast, kus ometi käitutakse pahatihti kinnise ühiskonna reeglite järgi. Või on see psühholoogiline pärand okupatsiooniorjuse ajajärgust, kus manipulatsiooniga vormiti masside teadvust? Kas pole suudetud vabaneda totalitaarse ühiskonna mentaliteedist, loetakse ikka anonüümseid kaebusi, usutakse kuulujutte ja uste taga sosinaid? Hüljatakse kõike eelmise vabariigi juhtisikutega seonduvat, ka teisitimõtlejaid endisi pagulasi ning ei vaadatakse ajaloolisi olukordi vaid nooruses õpitud vaatevinklite kaudu. Enamiku inimeste mõttemallid ja arusaamad kivistuvad umbes 22-25-aasta vanuselt, neid hiljem muuta õnnestub vähestel.
Uurimused näitavad, et emotsionaalsed läbielamised kanduvad edasi järgnevatele põlvedele. Seda on eriti uuritud holokausti läbielanute (transgenerational trauma) ja orjade järglaste juures http://bit.ly/2odTKIC
Uurimused on tõestanud sõdade mõju laste ja isegi lastelaste vaimsele tervisele. Samuti on uuritud mentaalse vägivalla all elanute vaimset tervist ja traumajärgseid häireid (PTSD – post traumatic disorder) ning selle levikut järgnevatele põlvedele. Kas see suunabki okupatsiooni all kasvanud praegusaja noorte teguviise või on see lihtsalt maailmas levinud käibetõdedega kaasajooksmine?
Paistab, et nii mõnelgi okupatsiooniaastatel kasvanul ja osal nende järeltulijail, eriti praeguste juhtide hulgas, on raske aru saada Eesti Vabariigi loojate ja enne II maailmasõda vabas Eestis sündinute saavutustest. Nähakse vaid vigu ja eiratakse paljude ennastsalgavat tegevust, et Eesti riiki õitsele upitada, inimesi intellektuaalselt harida, talupidajate arusaamisi arendada, rahva orjamentaliteeti muuta (mis uuemate uurimuste järgi on eestlasteorjaaja psühholoogiline pärand järgmisetele põlvedele), jne, jne. On kerge järgida levinud mõttelaadi, et riiki reedeti, ilma sügavama selguseta ajaloolistest olukordadest. Jääb tunne, et Eesti Vabariigi esimese osa ajaloo prügikasti viskamine toimub just praeguste juhtisikute poolt, mitte rahva poolt.
Kuulujuttudega on kerge tembeldada kedagi reeturiks – sageli seda mõistet ära vahetades patriotismiga. Sest reetureid leidus – eriti okupatsooni ajal – ja leidub ka praegu. Ja ka kuulujuttude pori leidub hulgaliselt. On ju kergem oma vaatenurka õigustada teist reeturiks tembeldades. Äraandjaid on ajaloos ikka olnud. Kas aga sellises külluses nagu praeguses maailmas seda näeme? Selline mõttelaad ei edenda ühegi riigi vaimset tervist, õhutab vaid majanduslikku ja poliitilist korruptsiooni ja soodustab juhtide eksklusiivsust hoolimata rahva tahtest, kes sageli ei avaldagi oma arvamust? Kas Eestis pole seegi okupatsiooniaja psühholoogiline pärand?
Kuhu on jäänud ühe osa eestlaste eneseväärikus ja ausus? Ju kuskil ikka veel hingitseb eesti omakultuur ja leidub ka küllaldaselt neid, kes tõsiselt Eesti tuleviku heaks tegevad on. Riigi juhtkonnas levib aga neoliberaalse ühtsuse mõttelaad. Ebakorrektseks peetakse arvamuste paljusust ja mõttenõtkust, kuigi see aitab säilitada ja arendada mitte ainult omakultuuri vaid ka üldiseid arusaamasid.
Igas riigis on oma keel, kultuur ja mõttelaad. Kas sõjalises ja totalitaarses ühiskonnas elamine on mõjutanud eestlaste mõttelaadi? Näiteks, kas laimavate kuulujuttude negatiivsete “tõdede” levitamine tuleneb okupatsiooniaegsest pärandist? Kas kuulujutud võõrkeelsete ahistamisest peavad paika? On ju nii, et kes elab võõras riigis ja tahab sealses ühiskonnas edasi jõuda, peab oskama riigi keelt. Suurem osa eestlastest on läbi ajaloo pealesurutult olnud vähemalt kakskeelsed. Nüüd on tekkimas Eesti “ladvikus” arusaam, et eesti keel pole oluline. Ometi on eesti keele rikkus eesti kultuuri edasi viiv töövahend. Samuti on uurimused tõestanud, et maast madalast kakskeelsel inimesel on laiemad arusaamad ja probleemide lahendamise võimed. Jääb ainult küsida, kas see osa eesti elanikest, kes hindab eesti keelt ja keele kultuurilisest tähtsusest aru saab, jõuab seda säilitada ja arendada? Kas Eesti juhid on võimelised oma arusaamasid ja parteipoliitikat muutma rahva ja riigi tuleviku hüvanguks?
Aime Andra