Ajalehe saabudes otsin ma seal muu hulgas ka järjkordset ristsõna. Kui siis pliiats on peos, on raske tegevust lõpetada, enne kui kõik nõutud sõnad on oma kohtadel või olen lootusetult kinni jooksnud. Ristsõnamõistatus on tänapäeval endastmõistetav asi, kuid ajalooliselt on ta üsna noor. See oli aastal 1913, kui Liverpool’ist pärinev Arthur Wynne avaldas esimese ristsõna “New York World” leheküljel. Too oli kujult lihtne, aga põhimõte oli sama. Isiklikult mäletan Eestis ’30-tel aastatel ilmunud ajakirja “Ajude gümnastika”, mille ristsõnu me isaga püüdsime lahendada.
Nüüdseks on ristsõnad nii kujult kui sisult väga mitmekesised. Näiteks “Vaba Eesti Sõna” versioon on vaba vorm, kus valged ja mustad ruudud on asetatud ebakorrapäraselt, nagu sõnade pikkus ja asukoht on nõudnud. Selle meetodi omapära on aga, et mõnda valget ruutu läbib vaid üks sõna. Tähte antud ruudul pole seetõttu võimalik ristuva sõna abil kontrollida. Suur probleem see aga pole.
Vaba vormi järgmine aste on nn. American grid, kus mustad ruudud on asetatud kindla, sümmeetrilise mustri järgi. Lisaks on garanteeritud, et igas valges ruudus ristuvad kaks sõna. USA ristsõnad on seda tüüpi ja sama versiooni tarvitab ka Toronto “Eesti Elu”.
Kolmas populaarne vorm esineb Stockholmi “Eesti Päevalehe” veergudel. Inglise keeles on ta nimeks “barred form”. Mustade ruutude asemel märgivad sõnade algust ja lõppu jämedad jooned ruutude vahel. Ruudud on identifitseeritud nagu malelaual, näiteks D2, F8 jne. ja nii antakse tabelis ka sõnade algpunktid. Selles versioonis ristuvad igas ruudus samuti kaks sõna.
Neljandaks on ruudustiku stiil, mida leiate Eestis (ka Saksamaal) ilmuvates ajakirjades. Siin pole musti ruute ega vaheseinu, vaid on üldine ruudustik, millel väikesed nooled näitavad, kus sõna algab ja lõpeb ning mis suunas ta kulgeb. Sõna kirjeldus on trükitud otse noole juurde. Ilmselt on ta ruumipuudusel üsna lühike. Vahel on küll jäetud noolte ja kirjelduste jaoks ekstra ruudud, kuid ka neisse mahuvad vaid paar sõna.
Peale eeltoodute leidub rohkelt teisevormilisi ristsõnu, sest igal maal on oma kombed, kuid ülaltoodud versioonid näivad olevat kõige populaarsemad.
Sisuliselt võib ristsõnu jaotada kahte gruppi. Esimest nimetaksin entsüklopeedilised ristsõnad, kus küsitakse peamiselt fakte: “Jõgi Türgis”, “Raske haigus”, “Eesti poliitik”, “Halb tunne” jne. Enamus ristsõnu, kaasa arvatud eesti ristsõnad, kuuluvad siia gruppi. Teoreetiliselt võib nende vastuseid leida teatmestikes, ehkki praktiliselt nii lihtne see asi pole.
Teise grupi moodustavad derivatiivsed ristsõnad, kus küsitakse küll ka faktilisi andmeid (“Linn Aafrikas” jne.), kuid nendele lisaks nõutakse väljendeid, mis vajavad hoopis suuremat juurdlemist. Sedalaadi ristsõnu kohtate USA-s, kus tänu inglise keele suurele sõnavarale ja paljude sõnade erinevatele tähendustele, tuleb mõelda hoopis laiemalt, kui sellega ollakse harjunud. Annan kaks näidet:
1. Andke neljatäheline vastus mõistele “Flat rate?” Võiks arvata, et on mingi tariif või maks (rate), mis on kõigile ühtlane (flat). Siis aga taipad, et “flat” tähendab ka korterit. Seega “flat rate” on korteri üür, ehk “rent”.
2. On kõrvuti kaks küsimust. Esimene on “Small cheese in red?” (neli tähte). See pole raske – punase koorega hollandi juust Edam. Järgmine küsimus on aga “Big cheese in red?” (10 tähte). Nüüd on asi lootusetu, kui ei tea, et inglise keeles tähendab “big cheese” ka tähtsat isikut. Ja vastus oligi “Cornwallis” – punases mundris inglise kindral, kes 1781. a. alistus George Washingtonile Yorktown’is!
Nagu näete, ei aita siin leksikon. Tuleb endal lasta mõte väga laialt ringi lennata, sest ainult ühes suunas otsides kaugele ei jõua. Lisaks nõutakse Ameerika ristsõnades sageli pikka, servast servani ulatuvat, mitmesõnalist väljendit või lauset. Tabelis antud viide üksi aitab vähe, sest võimalusi on ju palju. Alles ristuvate sõnade abil leitud tähed võivad aidata, kui neid on küllalt. Kui ei, siis tuleb endal higistada. Vahel on ristsõnas selliseid pikki väljendeid mitu. Siis on võtmeks mingi sarnasus nende vahel – sama tähegrupp, sama kõla, sama sõna alguses või lõpus jne. Kui see on avastatud, saab teda kõigile sisse kirjutada, millega pool lahingut on võidetud. Sellised teravmeelsed aju harjutused on huvitavad ja arendavad enam kui faktide otsimine. Mulle nad meeldivad, aga eks igal meist on oma viis. Peaasi, et ajaviide on nauditav.
Raul Pettai
